Luuleline blogistatistika

koosta isiklik eluplaan

sõida serbia pealinna

seksi anti liivi ja joodikutega

kuni su kobav keelevääratus

avab ahjuuksed mille taga

väike nõid ja värner lootsman

koorilaulu harjutavad 

See tekst on koostatud peamiselt märksõnadest, millega on minu blogisse sattutud, tõsise luule tõsistel sõpradel palun mitte tõiselt võtta.

Jõhker muinasjutt täiskasvanutele

Eilne õhtu läks “Paani labürindi” vaatamise peale ja ausalt öelda olen ma siiani selle filmi mõju all. Ikka väga. 

Lugu on iseenesest lihtne. Hispaania, kus Franco on äsja oma võimu kindlustanud, ent mägedes kohtab veel vastupanu, mida veriselt maha surutakse. Maailm, kus pealuu sodiks peksmine on tavaline ja jõhker piinamine normaalne. Maailm, kus salakesi vastupanuliikujaid abistav arst amputeerib jalga narkoosita. Maailm, kus sõna otseses mõttes vereklombiks pekstud mässuline palub samal arstil end ometi tappa ja viimane tapabki, sest mida kuradit muud inimlikku ta teha saaks, jne.

Seda kõike näidatakse okseleajava realismiga. Ja selle kõige keskel muinasjutuilm ja väike tüdruk. Ofelia, tegelikult inimeste ilma kaotsi läinud allilma printsess, kelle tagasipöördumist maa-alused jumalad ootavad, kuid kes peab oma jumalikku loomust tõestama kolme katse sooritamisega. Neist viimane on ohverdada oma äsjasündinud poolvend, millest tüdruk keeldub, makstes selle eest pärisilmas oma eluga. Allilm võtab ta seepeale valitsejatarina vastu, sest ta on ohverdanud süütu vere asemel enda oma.  

Filmi mütoloogiline või religioosne idee ongi, hoolimata allilma paganlikest jumalatest, tegelikult hämmastavalt kristlik. 

Kui inimesed ei kõhkle hetkekski valamast üksteise verd, siis jumal eelistab valada enda oma. Ja kui lisada veel Paani küsimus venna ohverdamisest keelduvale Ofeliale: “Kas sa tõesti oled nõus loobuma oma jumalikest privileegidest selle inimese pärast?” * ja Ofelia vastus, et jah, siis…tuleb tuttav ette, eks? 

Inimliku eetika poolest on keskseim küsimus vast see, kas käskudele peaks või võiks alluda neid kahtluse alla seadmata. See teema jookseb nii muinasjutuilmas (paan nõuab, et Ofelia ei esitaks oma viimast verist ülesannet täites küsimusi vaid teeks, mis öeldakse) kui ka inimeste ilmas. Viimases peegeldub käsu ja allumise/allumatuse liin kõige selgemalt mässuliste aitamisega vahele jäänud arsti ja frankistliku sadist-kapten Vidali vestluses. 

Vidal: “Miks te seda tegite”

Arst: “Mul ei olnud muud valikut”

Vidal:” Oli. Te võisite minu käske täita. Miks te seda ei teinud?”

Arst: “ Lihtsalt niisama käsku täita, midagi küsimata, seda suudavad vist küll ainult teiesugused inimesed.” 

Teise teemana elu ootamatu jõhkrus ja armulikkus. Küsimine, mis on mis.

Ofelia tapnud ja koos oma pojaga (sellesama Ofelia poolvennaga) Paanilabürindist väljuv kapten Vidal, kes leiab end ootamatult vastupanuliikujate piiramisrõngast, ulatamas last Mercedesele, naisele, keda ta veidi aega tagasi oli valmis piinama ja tapma, ja palumas teha nagu tema sõjakangelasest isa palus teha talle. Anda lapsele seisma pandud uur, mis näitab aega, mil isa kangelaslikult suri.

Ja Mercedes vastamas. “ Ei anna. Ta ei saa isegi teie nime teada.” Jõhkraim asi, mida Vidalile enne surma öelda. Armulisim asi, mida teha lapsele, et mitte kasvatada temast uut hullu, kes kangelaslikkuse luulude nimel vägivallatseks. 

Ja kõige lõpuks mu mõtteis kummitamas küsimus, kui palju on meis kõigis väikest hirmunud ekslikku last ja kui palju on meis (selle filmi mõttekeeles öelduna) jumalat, kes suudab täita ülesandeid, mis on meist enesest hirmuäratavalt suuremad.  

__________

* Tsiteerin siin ja edaspidi mälu järgi, seega on mõningased ebatäpsused võimalikud, kuid mõte on mul loodetavasti kahe kõrva vahel alles. 

PS ole tänatud, Ramloff, filmiga varustamast.