Leivapäts on hea külmrelv, kui sõnad välja arvata

Kaja Karuema imestab oma blogis, miks küll on lennukisse lubatud kaasa võtta terava tikk-kontsaga daamikingi, kui samas näiteks lihtlabast šampoonipudelit ei või. Et king on ju palju enam relv. 

Mulle meenus seepeale, kuidas kunagi üks endine K-komando poiss õpetas, et kui on vaja kedagi rünnata (võik, OK, viisakamal juhul ikkagi rünnet tõrjuda) ja sa ei ole mingi kogenud relvakasutaja, siis ära üldse mõtlegi mingist ametlikust relvast, sest nii ehk naa osutud sellega lootusetuks kobaks. Ära võta isegi mingit suurt (seatapmis)nuga, kui sa just ametipoolest lihunik pole.  

Kasuta pigem midagi, mis on sulle tavaelus üdini omane. Lajata tooliga, viska soola silma, löö või leivapätsiga lapiti lagipähe. Lihtsalt, sest sul ei tekki selliste asja suhtes mingit krampi, et oi, mis ma pean nüüd tegema, kuidas ma pean seda hoidma ja kuhu suunama. Lihtsalt võtad millegi, mille hoidmine on käe sees, ja tegutsed. 

Terava kontsaga kingad oleks selle teooria järgi igatahes väga võimsad relvad.  

Ja veel tuli mulle meelde üks teine lugu sellest, kuidas karmilt eluohtlikus olukorras võib ründajast jagu saada hoopis terase mõistuse ja sõnadega. 

Loo rääkis kunagi Pekka Viirre, üks armas Soome vaimulik ja staažikas pätinoorte kantseldaja.  

Nimelt jäänud ta just selle pätikantseldamise käigus kord kogemata ühte tuppa koos täiesti umbnarkojoobes tüübiga, kes koukinud kuskilt välja suure pussnoa ja hakanud Pekkale seletama: “Kuule, ma teen selle noaga sul kõhu lahti ja vaatan korra, mis sul seal sees on. Ei, ära karda, ega ma haiget ei tee, ma tõesti tahan ainult korraks sulle sisse vaadata.” 

Nojah, lasknud Pekka siis hirmkiiresti peast läbi, mida ette võtta. Väänaks noa käest ära, ei jaksa, koll liiga suur ja laksu all teisel ka jõud  veel eriti kole tugev. Katsuks ruumist välja saada, ei õnnestu, tüüp just ukse ees. Lükkaks tüübile laua kaela, aga siis paneks jälle väljapääsu enese jaoks päris kinni ja samas vähe see koll välja ei ukerda… 

Jätnudki Pekka juba mõttes eluga hüvasti ja valmistunud oma sisikonda demonstreerima, kui korraga astunud uksest sisse tema armas kolleeg, selline suur ja väga tasakaalukas naisterahvas.  

Armuline proua jaganud õnneks otsekohe ära, mis värk on, ja ütelnud narkarile väga malbelt ja enesestmõistetavalt: “Anna, palun, see nuga siia, ma tahan leiba lõigata,” 

Eks koll andiski.  

Näh siis, mihuke suurepärane “külmrelv” on vahel  üks õige sõna õiges kohas.