Leivapäts on hea külmrelv, kui sõnad välja arvata

veebruar 13, 2008 at 3:15 p.l. 5 kommentaari

Kaja Karuema imestab oma blogis, miks küll on lennukisse lubatud kaasa võtta terava tikk-kontsaga daamikingi, kui samas näiteks lihtlabast šampoonipudelit ei või. Et king on ju palju enam relv. 

Mulle meenus seepeale, kuidas kunagi üks endine K-komando poiss õpetas, et kui on vaja kedagi rünnata (võik, OK, viisakamal juhul ikkagi rünnet tõrjuda) ja sa ei ole mingi kogenud relvakasutaja, siis ära üldse mõtlegi mingist ametlikust relvast, sest nii ehk naa osutud sellega lootusetuks kobaks. Ära võta isegi mingit suurt (seatapmis)nuga, kui sa just ametipoolest lihunik pole.  

Kasuta pigem midagi, mis on sulle tavaelus üdini omane. Lajata tooliga, viska soola silma, löö või leivapätsiga lapiti lagipähe. Lihtsalt, sest sul ei tekki selliste asja suhtes mingit krampi, et oi, mis ma pean nüüd tegema, kuidas ma pean seda hoidma ja kuhu suunama. Lihtsalt võtad millegi, mille hoidmine on käe sees, ja tegutsed. 

Terava kontsaga kingad oleks selle teooria järgi igatahes väga võimsad relvad.  

Ja veel tuli mulle meelde üks teine lugu sellest, kuidas karmilt eluohtlikus olukorras võib ründajast jagu saada hoopis terase mõistuse ja sõnadega. 

Loo rääkis kunagi Pekka Viirre, üks armas Soome vaimulik ja staažikas pätinoorte kantseldaja.  

Nimelt jäänud ta just selle pätikantseldamise käigus kord kogemata ühte tuppa koos täiesti umbnarkojoobes tüübiga, kes koukinud kuskilt välja suure pussnoa ja hakanud Pekkale seletama: “Kuule, ma teen selle noaga sul kõhu lahti ja vaatan korra, mis sul seal sees on. Ei, ära karda, ega ma haiget ei tee, ma tõesti tahan ainult korraks sulle sisse vaadata.” 

Nojah, lasknud Pekka siis hirmkiiresti peast läbi, mida ette võtta. Väänaks noa käest ära, ei jaksa, koll liiga suur ja laksu all teisel ka jõud  veel eriti kole tugev. Katsuks ruumist välja saada, ei õnnestu, tüüp just ukse ees. Lükkaks tüübile laua kaela, aga siis paneks jälle väljapääsu enese jaoks päris kinni ja samas vähe see koll välja ei ukerda… 

Jätnudki Pekka juba mõttes eluga hüvasti ja valmistunud oma sisikonda demonstreerima, kui korraga astunud uksest sisse tema armas kolleeg, selline suur ja väga tasakaalukas naisterahvas.  

Armuline proua jaganud õnneks otsekohe ära, mis värk on, ja ütelnud narkarile väga malbelt ja enesestmõistetavalt: “Anna, palun, see nuga siia, ma tahan leiba lõigata,” 

Eks koll andiski.  

Näh siis, mihuke suurepärane “külmrelv” on vahel  üks õige sõna õiges kohas.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Hanrahanile, majanduskriisi teemadel, mälestustega Kõige olulisemast ei saa blogida

5 kommentaari Add your own

  • 1. rojukene  |  veebruar 13, 2008, 9:43 p.l.

    Just nii ongi. Ma satun ise ka tihtipeale igasugustesse kummalistesse situatsioonidesse, ise selleks midagi tegemata. Paari aasta eest oli juhus, kui mingisugune piisavalt purjus keskealine tüüp tuli agressiivselt suitsu nõudma mittesuitsetajast noormehe käest ning muutus järjest vihasemaks, kui ta sigaretti ei saanud. Tal oli käes kitarr, millega ähvardas juba sellesama mittesuitsetaja pea puruks lüüa, kui kohe suitsu ei saa. Ma siis palusin rõõmsal häälel luba korraks seda kitarri lähemalt vaadata. Kodanik vaatas mind hetkeks juhmi näoga ning tuligi näitama. Kiitsin ta pilli veidike ja juba ta härdus ning näitas mulle lausa näpuga, et “näe, see keel siin on puruks läinud, nii kahju…”

    Enamasti suudan ma õnneks igasugustest tülinorimistest sõnade abil rahulikult välja tulla, aga eks ole ka teistsuguseid lahendusi ette tulnud. Seda enam tasub mõttelendu õlitada ning end kiirelt reageerima harjutada, et variant nr. 2 enam ei esineks.

    Vasta
  • 2. 'ganna  |  veebruar 13, 2008, 11:53 p.l.

    Mina olin vastupidises olukorras. Tähendab, mina olin ka vahvasti plahvatusohtlik, ma tulin oma esimese lapse bioloogilisele isale võtmeid näkku viskamast läbi öise Supilinna, kui kõigepealt kytab minust mööda napilt riietatud blondiin (oktoobrikuu, aluspesu) & siis peatab mind mingi vunts, et kuule, kuhu see lits läx?

    Tegin näo, et ei tea, ei näinud, ta tahtis minuga rääkida. Tunni või rohkem rääkisime. Kuulsin kogu ta kurva eluloo ära. Lõpux ta väga kristliku armastusega armastas mind & oli hirmus mures, kas mul ikka syya on.

    Mida ta ei teadnud — ma kandsin tol ajal nuga vöö vahel. Niimoodi, et kord välja võetuna ei saanud seda enam märkamatult tagasi libistada. Nii seisingi kogu meie vestluse nigu lollakas, vasak käsi parema tagihõlma all. Sest kui ta ligi tuli, mul oli juba väljas . . .;)

    (& kaklemise-noa käsi on vasak. Selle vastu keegi ei oska ennast kaitsta. Ma ise ka ei oskax, paljakäsi. Paremakäelise noakangelase vasta ma tean seda liigutust, kuidas tagi seljast tõmmata & nuga sinna sisse pyyda, a vasaku . . .)

    A mis kontsakingadesse putub, kisu sukkadele mõtlemata jalast & sihi silmade vahele. Proovitud. Mõikab hästi.

    Vasta
  • 3. sepp  |  veebruar 14, 2008, 1:56 e.l.

    igatahes…
    http://wiki.lspace.org/wiki/Dwarf_Bread

    Vasta
  • 4. heli  |  veebruar 14, 2008, 9:01 e.l.

    Ühe vastu võib jah sõnadega ka saada, kui kohe õige mõte pähe plahvatab. Aga kamba vastu on see keerulisem.
    Samas sellises situatsioonis ei ole eriti aega mõelda, mida nüüd ütleks või kuidas tegutseks, see tuleb täiesti spontaanselt.
    Mina olen kord elus viiulikastiga lajatanud, kui hilisõhtusel tänaval purjus nolkide piiramisrõngasse jäin. See, kellele lajatasin, tõstis käe üles, et hoop käega peatada, mul õnnestus käe alt läbi lipsata ja jooksu pista. Taga ajama nad mind tulla igatahes ei viitsinud.
    Palju rohkem kui purjus nolkide rünne, ehmatas mind aga see, et ükski möödakäijaist ei sekkunud meie rüselusse.

    Vasta
  • 5. hillarp  |  märts 3, 2008, 7:27 p.l.

    Tikkkontsad külmrelvana 🙂 sellest on nüüd vast 25 aastat tagasi…
    Eestis olid ilmunud esimesed rulad ja lauluväljaku asfalt oli just värskelt pandud. Rulatajate seas kakerdasid ka mingid kaks üsnagi joobnud tüüpi, norisid vaikselt tüli… Üle väljaku matkas mingi tibi – miniseelik ja tikkkontsad. Need kaks tüüpi kohe selle kallale, et davai hakkame armastama. Ega tibi kade ka polnud – rabas kinga alt ja lajatas selle kontsa ligemal seisjale otsa ette kinni. Siis rabas teise kinga pihku ja küsis teise tüübi käest: “nuuh, kas tahad ka armastust?”

    Minu esimene juhus, kus sõnadega kamba vastu sai astutud on ka rohkem, kui 20 aastat vana…
    Disko lõppes mingi poole ühe paiku ja sai pruuti koju saadetud… Ühistransport enam ei käinud, taksot sai kalliks põlatud – läheme jalutame. Tee viis paldiski maante silla alt läbi ja seal, pimedas, mingid neli vene noormeest. Ujuvad ligi ja hakavad ajama – jäta tüdruk meile, ise võid minna. Surusin oma hirmud kõik alla ja pöördusin hästi rahulikult pruudi poole – näe noormehed soovivad, et sa nendega kaasa läheksid… kas sa soovid seda… tüdruk ka hirmu täis, tuld sealt sõnagi, ainult pead raputas hirmsa hooga… Pöördusin siis hästi rahulikult kamba poole – näete, noored, tütarlaps ei tunne teid ja ei soovi ka tutvust sobitada. Seepeale läks seltskond kuraasi täis – lubas sada imet ära teha. Mina hästi lihtsalt ja rahulikult vastu: “teretulemast proovima”. Siinapaika see asi lõppes – kamp loivas (venekeelse sõimu saatel) eemale, meie läksime oma teed…

    Lugude moraali mõtleb igaüks ise välja 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829  

%d bloggers like this: