Heategu kui hea võimalus mõnitamiseks

Üks asi, mida ma südamest jälestan, on, kui keegi teeb pealtnäha justkui heateo, mille järel sa tunned end justkui heategija ohvrina, sest tegu tehakse toonil ja viisil, mis tegelikult on sulaselge mõnitus ja ülbamine.

Näide elust.

Minuga juhtus mõni aeg tagasi iseenesest loll ja piinlik lugu. Kondasin linnas, jõi sõbraga konjakit, aga ei teadnud, et ta seda kraami eriti ei kannata. Ta ise vist ka ei osanud seda aimata.

Tulemus, sõber oli natukesest täis kui tinavile, sooritas kuskil vanalinna piiril efektse kukkumise ja jäi suhtkoht kontaktivõimetult lamasklema. Mina seisin üsna nõutult ja abitult kõrval, sest sõber on täiskasvanud mees ning mina üsna väikest kasvu naine, ei jaksanud teda miski nipiga tõsta ega lohistada.

Tuli siis mingi hetke pärast politsenik, selline noor poiss, juustes ohralt geeli ja näts suunurgas. Küsis, mis viga, Kostsin ausalt, et inimene sai natuke liiga palju napsi.

Politsenikust poiss seepeale: „Aga miks te teda püsti ei tõsta?“

Mina: „Vabandage, ma ei jaksa täiskasvanud meest tõsta. Äkki te palun aitaksite mul teda jalgele vedada, siis ma katsun ta kuhugi ära viia.“

Poiss, käed puusas: „Seda ma ei taha teha ega viitsi. Kui te teda püsti ei saa, kutsun patrulli, mis ta ära viib. Ma tahan nüüd näha, kuidas te temaga hakkama saate.“

Ja ronis poiss autosse, sõitiski paar meetrit eemale ja jäi mu sõbra püstilohistamise ponnistusi vaatama. Õnneks tulid peagi kolm saksa poissi, kellelt söendasin abi paluda. Need ka aitasid õnnetus olekus sõbra püsti ja natuke eemale lohistada, misepeale härra politsenik vist otsustas, et tal sai tasuta kino otsa ja lahkus.

Et mis ma nüüd virisen?

Loomulikult oli mu sõber oma lollis olukorras ise süüdi, loomulikult ei ole ilus avalikus kohas purjuspäi vedeleda, loomulikult pole selle politseiniku kohustus joodikuid püsti tõsta ja mõistagi ta võinuks kasutada oma õigust mees kohe kainerisse viia. Ma peaks ehk hoopis tänulik olema, et ta nii ei teinud.

Ometi, ma ei saa, sapp tõuseb kurku ning miski röögib mu pisikeses hinges, et see, mis toimus, oli kohutavalt ülbe ja ebaõiglane.

Ta ju mõnitas oma tooni ja käitumisega eeskätt mind. Mind, kes ma muide ei vedelenud keset tänavat ega midagi, mind, kes ma olin tegelikult jumala kaine, adekvaatne ja viisakas. Mind, kes ma lihtsalt ei jätnud teist inimest, olgu või purjust ja ise oma lollis olukorras süüdi olevat kodanikku tänavale vedelema.

Mis kuradi õigus oli tal minu üle ilkuda?

Tõsi, praktiliselt oleks olnud sõbral paras jama, kui ta oleks kuhugi kainerisse veetud, aga mulle oleks vist enam meeldinud, kui politseipoiss oleks seda teinud. Oleks olnud karm, aga nii õige kui õiglane käitumine.

Või teisalt, kui ta otsustas seda mitte teha ning olla seadusetähe järgimise asemel hoopis armuline Hea Inimene, siis võinuks olla hea ja abivalmis lõpuni ja aidata mul see õnnetu purjune kuidagi jalgele tirida, mitte aga mõnitada ja irvitades pealt vaadata, kuidas mina seal hädiselt mässan.

Sest, jah, ma talun õiglust, isegi kui see on mulle valusavõitu, aga ma ei kannata armulikkust, kui see on alandav.

PS Et eelnevas õigus ja õiglus jutuks tulid, siis just nende mõistete üle hakkame arutlema ka selle kuu söömaklubis.