Heategu kui hea võimalus mõnitamiseks

mai 23, 2008 at 7:08 p.l. 22 kommentaari

Üks asi, mida ma südamest jälestan, on, kui keegi teeb pealtnäha justkui heateo, mille järel sa tunned end justkui heategija ohvrina, sest tegu tehakse toonil ja viisil, mis tegelikult on sulaselge mõnitus ja ülbamine.

Näide elust.

Minuga juhtus mõni aeg tagasi iseenesest loll ja piinlik lugu. Kondasin linnas, jõi sõbraga konjakit, aga ei teadnud, et ta seda kraami eriti ei kannata. Ta ise vist ka ei osanud seda aimata.

Tulemus, sõber oli natukesest täis kui tinavile, sooritas kuskil vanalinna piiril efektse kukkumise ja jäi suhtkoht kontaktivõimetult lamasklema. Mina seisin üsna nõutult ja abitult kõrval, sest sõber on täiskasvanud mees ning mina üsna väikest kasvu naine, ei jaksanud teda miski nipiga tõsta ega lohistada.

Tuli siis mingi hetke pärast politsenik, selline noor poiss, juustes ohralt geeli ja näts suunurgas. Küsis, mis viga, Kostsin ausalt, et inimene sai natuke liiga palju napsi.

Politsenikust poiss seepeale: „Aga miks te teda püsti ei tõsta?“

Mina: „Vabandage, ma ei jaksa täiskasvanud meest tõsta. Äkki te palun aitaksite mul teda jalgele vedada, siis ma katsun ta kuhugi ära viia.“

Poiss, käed puusas: „Seda ma ei taha teha ega viitsi. Kui te teda püsti ei saa, kutsun patrulli, mis ta ära viib. Ma tahan nüüd näha, kuidas te temaga hakkama saate.“

Ja ronis poiss autosse, sõitiski paar meetrit eemale ja jäi mu sõbra püstilohistamise ponnistusi vaatama. Õnneks tulid peagi kolm saksa poissi, kellelt söendasin abi paluda. Need ka aitasid õnnetus olekus sõbra püsti ja natuke eemale lohistada, misepeale härra politsenik vist otsustas, et tal sai tasuta kino otsa ja lahkus.

Et mis ma nüüd virisen?

Loomulikult oli mu sõber oma lollis olukorras ise süüdi, loomulikult ei ole ilus avalikus kohas purjuspäi vedeleda, loomulikult pole selle politseiniku kohustus joodikuid püsti tõsta ja mõistagi ta võinuks kasutada oma õigust mees kohe kainerisse viia. Ma peaks ehk hoopis tänulik olema, et ta nii ei teinud.

Ometi, ma ei saa, sapp tõuseb kurku ning miski röögib mu pisikeses hinges, et see, mis toimus, oli kohutavalt ülbe ja ebaõiglane.

Ta ju mõnitas oma tooni ja käitumisega eeskätt mind. Mind, kes ma muide ei vedelenud keset tänavat ega midagi, mind, kes ma olin tegelikult jumala kaine, adekvaatne ja viisakas. Mind, kes ma lihtsalt ei jätnud teist inimest, olgu või purjust ja ise oma lollis olukorras süüdi olevat kodanikku tänavale vedelema.

Mis kuradi õigus oli tal minu üle ilkuda?

Tõsi, praktiliselt oleks olnud sõbral paras jama, kui ta oleks kuhugi kainerisse veetud, aga mulle oleks vist enam meeldinud, kui politseipoiss oleks seda teinud. Oleks olnud karm, aga nii õige kui õiglane käitumine.

Või teisalt, kui ta otsustas seda mitte teha ning olla seadusetähe järgimise asemel hoopis armuline Hea Inimene, siis võinuks olla hea ja abivalmis lõpuni ja aidata mul see õnnetu purjune kuidagi jalgele tirida, mitte aga mõnitada ja irvitades pealt vaadata, kuidas mina seal hädiselt mässan.

Sest, jah, ma talun õiglust, isegi kui see on mulle valusavõitu, aga ma ei kannata armulikkust, kui see on alandav.

PS Et eelnevas õigus ja õiglus jutuks tulid, siis just nende mõistete üle hakkame arutlema ka selle kuu söömaklubis.

Entry filed under: Uncategorized.

Naisi ja noori võib ikka sõimata. Peaministri ja netikommentaatorite näitel Ja-jah, homode eesmärk on mõistagi heterod ära tappa

22 kommentaari Add your own

  • 1. heli  |  mai 23, 2008, 8:02 p.l.

    Mina seda küll politseipoisi poolt armulikkuseks ei oska pidada. Ta jättis su ju lihtsalt hätta ja vaatas seda häda siis mõnuga pealt ka veel, kuigi politseiniku asi peaks olema eelkõige abistada.
    Einoh, mul politseiga kunagi sarnane kogemus: mees tuli südatalvel vastu ööd autoga teisest linnast töölt ja auto jättis ta teele: aku sai tühjaks. Üks möödasõitev auto võttis ta sleppi ja vedas koduni. Aga natuke enne kodutänavat pidas autod kinni politseipatrull ja tegi trahvi, et autol tuled ei põle. Noh, jumala õige, pimedal ajal peavad tuled põlema, a kust pärapõrgust sa neid tulesid võtad, kui aku on tühi. No ja maanteel terve öö istuda ja hommikut oodata oleks ka suht hull old, miinuskraadid ja puha. Kui asi oleks trahviga piirdund, polekski miskit old, peaasi, et ööseks kudagi koju sai. Aga… noodsamad politseikutid istusid tänaval oma soojas autos ja vaatasid pealt, kuidas me kahekesi üritasime slepis kohale veetud autot õuele ajada, mees roolides ja mina masinat tagant lükates. Ikka talveöös ja läbi hangede. Oleks need politseikutid siis vähemalt appi tulnud! Või siis kõige oma trahvirahaga vähemalt minema sõitnud. Aga ei, tore oli oma pisikest võimu näidata.

    Vasta
  • 2. Kahfel  |  mai 23, 2008, 9:21 p.l.

    See polnud heategu, see oli ükskõiksus. Paluks mõisteid mitte lörtsida.

    Vasta
  • 3. Nirti  |  mai 23, 2008, 10:33 p.l.

    Heli & Kahfel,

    avalikus kohas purjusolemine ja purjakil olles ringitaarutamine on väärtegu, mille eest see politseinik tegelikult oleks pidanud kopsaka trahvi tegema, lugege seadust. See on see “heategu”, millest Kati räägib: politsei jättis trahvi tegemata ja inimese kainerisse vedamata, andes Katile võimaluse kuidagi see sigalakku täis kaaskodanik minema transportida.

    Ma ei tea, mina ei näe politseiniku käitumises midagi eriti taunimisväärset ega ei suuda tuvastada ka seda kohta, kus ta “irvitas ja mõnitas”, see on pigem soovunelm ilmselt. Jah, hea ja kena ja mis iganes oleks olnud aidata, aga kui mina oleks politseinik olnud, ma poleks ka viitsinud mingisugust juuatäis võhivõõrast inimest kuskile poole lohistama hakata oma tööajast; see, et ta trahvi tegemata jättis, oli juba iseenesest suur vastutulek, kuna selline asi nagu kaineris ärkamine mõjub ilmselt inimese enesehinnangule laastavalt.

    Kiirabi vaja ei läinud, nii et kõik on juriidiliselt korrektne. Mulle jääb jällegi arusaamatuks, et miks Kati laseb oma sõbral kuskil vedelda juuatäis peaga ja talle häbi teeb mingeid võõraid inimesi tülitades, selmet kutsuda kiiresti takso ja lasta täpsustada, et “Palun saatke tugeva juhiga takso!”

    Oleks probleem lahendatud olnud.

    Vasta
  • 4. Gallacher  |  mai 23, 2008, 11:20 p.l.

    Noh, minu arvates politseinik muidugi käitus valesti- esiteks see dialoog ja teiseks pealtpassimine, selle asemel, et kodanik kas kainenema viia või siis tõesti ta püsti aidata.
    Aga saan ka politseinikust aru. Kui Katil oli see situatsioon suht haruldane, võib-olla esmakordne, siis pollar peab joodikutega iga vahetuse ajal jagelema. Olen abipolitseinik ning selle temaatikaga kursis ja kujutan tolle selli esmareaktsiooni ette: kurat, nüüd palud abi aga kes sul käskis lasta oma poldil end sedavõrd täis imeda! Inetu end mõistetav.
    Teiseks, politseitöös kaob selline idealistlik pätile-malka-heale-inimesele-pai suhtumine kiiresti, sest näiteks joobnu ülesajamisele ei järgne tavaliselt mitte tänusõnad vaid sõim ja vandumine. Töö on stressirohke ja pikapeale hakkab see oma mõju avaldama. Muidugi pole see vabandus: politseinik peaks igas situatsioonis käituma “vastavalt määrustikule”. Samas, kes meist oma tööd igas olukorras alati ideaalselt teeb?

    Vasta
  • 5. karikate emand  |  mai 24, 2008, 6:39 e.l.

    Kunagi vast nii 17 aastasena elasin oma 10 a noorema õega mitu nädalat kahekesi, ja siis paar korda käisid “naabritädid” meile süüa toomas (kuigi meil oli), eesmärgiga ringi nuuskida, et mis meil seal vanemate äraolekul ka toimub.
    Väga imelik oli… ei saanud ju “lahket ja murelikku” tädikest ukse taha ka jätta. Õnneks selline heategevus lakkas, kui mitte midagi ei leitud, mida teistele külatädidele ette rääkida.

    Vasta
  • 6. karikate emand  |  mai 24, 2008, 7:02 e.l.

    Mälu veab alt…
    Tegelikult käisin põhikoolis veel ja ei saanud ikka 17 olla seega, pigem 15, ja õde oli siis 5-aastane. Oli kevad, aga kool ja lasteaed ikka veel töötasid. Kuna nägin paar aastat noorem välja, siis oli “naabritädide mure” veidi põhjendatum.
    Aga ikkagi… väga ilmselt marsiti esikust edasi ja kaelad küünitasid teiste tubade ustest sisse… Aga mul oli kõik kontrolli all, hehhehheee 🙂

    Vasta
  • 7. marta  |  mai 24, 2008, 7:32 e.l.

    ma toetaks kommentaari nr. 4 – arvatavasti nii ongi – Kati sõber oli politseiniku vahetuse jooksul võib-olla juba 28 jota… politsinik siiski, siiski ei ole transporttööline… jota ei ole suhtlemises kõige meeldivam kodanik – ennekõike on ta ettearvamatu…

    politseinik vaatas umbes nii, et dziisas – veel ühed… samas Kati kinnitas, et väike äpardus – keegi kedagi ei peksa, keegi ei ole vigaa saanud, st täna täis, aga muidu toredad inimesed… mispeale politsinik otsustas, et ok – no mida sa siin ikka inimest trahvid või kainerisse viid – vahest juhtub, kõigil…

    aga vaat ära minna a ei saanud – ta ei tohtinud… üks asi on see, kui kui kaks inimest kukerpallitavad natuke tühjal tänaval – ok – no las nad siis kukerpallitavad veidike… hoopis teine asi on aga see, kui jota jääb tänavale ööseks magama – külmumisoht, pättide rünnaku oht, auto sõidab otsa vms – seda on ta kohustatud ära hoidma aga tema ju ei tea, kas Kati ikka on kena inimene ja jääb oma sõbraga lõpuni või ehk tüdib hetke pärast ja laseb jalga jättes sõbra vedelema… jota asus politseiniku patrullpiirkonnas – politseinik oli kohustatud veenduma, et kodanik sai ära transporditud kuhugi, kus tema elu ja tervis on vähem ohus kui keset tänavat…

    loogiline, mu meelest…
    ja mitte, et ma arvaks, et politseinik ei peaks aitama – ikka peab ja eks nad jõudu mööda seda ka teevad (vastavalt, nagu maksumaksjad neile jõudumööda palka maksavad – aus värk)…
    aga ei maksa temalt siis miskit üliinimlikkust oodata – ta ka kõigest täitsa tavaline, nagu me kõik… ka väsib ära jne…

    seejuures politseinikul ei ole kohustust trahvima või transportida jota igal juhul kainerisse – need on siiski äärmuslikud abivahendid, kasut vastavalt olukorrale… kokkuvõttes ta hindas olukorda õigesti – viga keegi ei saanud, inimesed said probleemi omal jõul lahendatud, tema sekkumine ei olnud hädavajalik… oleks tõesti ehk olnud ilus, kui paljud meist siis kõik aeg ilusad olla jaksavad…

    mis puutub armulikkusesse – siis – nii peenikesed, peenikesed sünad 🙂 …

    Vasta
  • 8. heli  |  mai 24, 2008, 9:09 e.l.

    Ega nendel saksa poistel polnud ka kohustust mingit võõrast juua täis tegelast püsti aitama minna. Kui me käitume oma elus ainult selle järgi, et kõik oleks nö. jokk, siis oleks maailm varsti üsna elamiskõlbmatu paik. Inimlikkust ei saa reguleerida seadustega. Paraku.
    Pealegi Kati ju palus tema abi. Ja kui politseinik tõesti ütles: “Seda ma ei taha teha ega viitsi. Kui te teda püsti ei saa, kutsun patrulli, mis ta ära viib. Ma tahan nüüd näha, kuidas te temaga hakkama saate.“, siis see, vabandage mind väga, kõlab ülbelt ja mõnitavalt ja ma ei näe selles ei heategu, armulikkust ega midagi muud.
    Mujal maailmas tsiviliseeritud riikides on politsei ülesandeks abistada hättajäänud inimesi, eriti kui nad abi paluvad. Meie riigis ilmselt on politsei ülesanne ainult trahvida ja karistada.

    Kuigi ei saa mainimata jätta, et ma olen korduvalt kokku puutunud ka väga inimlike, toredate ja abivalmis politseinikega, nii et ma kogu politseiaparaadi peale ma näpuga näidata siiski ei kavatse. Kõik on ikka kinni konkreetses inimeses ja tema suhtumises ümbritsevasse.

    Vasta
  • 9. marta  |  mai 24, 2008, 9:41 e.l.

    Kati ütles muidugi… lisaks ütles Kati veel seda, jõi konjakit koos sõbraga… st Kati oli joobis… joobes inimese kriitikameel, taju ümbritseva suhtes jne – kipub trikitama… seejuures mõnel juhul piisab suht väikesest joobest :)… Katile näis, et politseinik ütles nii…

    seejuures – kahtlemata on politseinike seas täpselt sama palju hoolimatuid ja ülbeid kodanike, nagu nt ajakirjanike seas või siis elakonnas üldiselt – ei rohkem, ega vähem…

    lisaks – ülemäärane politseinike sekkumine inimese eraasjadesse on vist paljuvihatud politseiriigi tunnus – või kuidas see täpselt oligi…

    mis mind häiris – kuna tööülesannete osas politseinik Kati jutustuse põhjal minu meelest justkui ei eksinud, siis ehk on vale toonitada, et politseinik ei aidanud inimest…see on minu meelest sama, nagu alles lõpetatud teema naisametnikust… siis pange kirja nii: politseinik keeldus joobnud ajakirjaniku abistamisest – siis ma olen nõus… inimene ei aidanud teist inimest – nii nagu terve kari meist iga jumala päev…

    seejuures – kui mitte õige, siis ähvardus transportida tänaval vedelev jota kainerisse, on õigustatud ses mõttes, et see on paljudel juhtudel efektiivne… reeglina on inimene kohe oluliselt koostöö altim ja keskendumisvõimelisem, isegi joogisena, kui kuuleb, et teisel juhul on tal võimalik saada trahvi kuni kui ma ei eksi siis 18 000 pluss katta ööbimise kulud riigi poolt pakutavas hotellis… ja ülejäänutel, kainetel, on jälle puhtam kuivem ja ilusam tunne elada… ma nimetaks seda strateegiliselt õigeks võtteks, peaaegu…

    minule nt ei meeldi tänaval vedelevad joodikud, mitmel põhjusel… seejuures – mitte et ma ise iial kukkunud ei ole… aga no siis piisab ehk häbenemisest ja ei maksa politseiniku süüdistada selles, et ise juua ei oska…

    Vasta
  • 10. zen  |  mai 24, 2008, 10:17 e.l.

    Põhimõtteliselt jääb üle vaid korrata seda, mida ütles juba marta.
    Politseiniku jaoks oli Kati sõbra näol tegemist järjekordse joodikuga, kes: a) võib torkima minnes muutuda politseiniku vastu agressiivseks; b) oksendada politseinik täis. Seega politseinik andis Katile võimaluse leida olukorrale lahendus, jälgides ise kõrvalt, et see ikka lõpuks leitaks. Kui Kati poleks lahendust leidnud, olekski ilmselt tulnud päevakorda kainerisse sõit. Kui kedagi üldse süüdistada, siis võiks Kati süüdistada oma sõpra, et too ta nii ebameeldivasse olukorda pani,

    Vasta
  • 11. heli  |  mai 24, 2008, 10:28 e.l.

    Ja endiselt jään ma arvamusele, et
    a) ka saksa poste vastu oleks võinud purjus inimene agressiivseks muutuda, ometi tulid nood poisid appi
    b) ka saksa poisid oleks võinud too purjus kodanik täis oksendada, ometi tulid nad appi, kuigi miski selleks neid ei kohusta
    Aga kõige olulisem selles loos on minu jaoks see punkt, et politseinikult paluti abi. Ja ta EI aidanud. Me võime õigustuseks öelda, et ta oli näinud tervet karja joodikuid juba, me võime öelda, et tema on ka ainult inimene ja oli väsinud jne jne. Aga eelkõige oli ta oma tööülesannete täitmisel ja temalt paluti abi.

    Siinkohal tuli mul mõte, et äkki Eesti riigi politsei tööülesannete hulka tõesti ei käigi inimeste aitamine, mine sa tea. Et nende ülesandeks ongi ainult teha trahvi ja vedada pokri.

    Vasta
  • 12. lishu  |  mai 24, 2008, 10:58 e.l.

    jah seaduseväänajad leiavad õigustuse millele iganes! Lihtne inimlik käitumine pole seadusesse sissekirjutatud paraku. Aga meil ON see võimalus olemas õnneks.

    Vasta
  • 13. zen  |  mai 24, 2008, 11:10 e.l.

    No see on juba tobe. Süüdistada seda, kes vaid oma kohust täitis selle asemel, et süüdistada toda, kes olukorra tegelikult esile kutsus!
    Millega see asi siis tipneb? Et kainerisse veetud joodikud hakkavad õigust nõudma, kuna teised kodanikud neid koju ei toimetanud?

    Inimlik ja viisakas käitumine ühe meesterahva poolt on eelkõige see, et ta daami seltskonnas oskab joomisega piiri pidada või kui ei oska siis ei joo.

    Vasta
  • 14. marta  |  mai 24, 2008, 11:17 e.l.

    ma arvan, et see tipneb sellega, et ma lähen praegu aeda lillepeenart kaevama… ja kui mõni politseipartull sealt mööda sõima juhtub, siis peatan kinni ja PALUN mehed endale appi… ja kui nad siis ei aita, siis tõstatan teema “Issand jumal, mina olin hädas ja politsei, näed, rsk, ei aidanud”… ja hoidku jumal selle eest, et nad mu peale veel veel muiata või midagi julgevad…

    *märkuseks: kui aed on korrast ära, teeb linnavalitsuse linna heakorra eest vastutav ametnik trahvi

    Vasta
  • 15. marta  |  mai 24, 2008, 11:17 e.l.

    sõitma*

    Vasta
  • 16. heli  |  mai 24, 2008, 11:48 e.l.

    Süüdistada võib muidugi hea tahtmise korral kõiki. Katit, et ta läks välja meeskodanikuga, kes konjakit ei kanna. Meeskodanikku, et ta jõi end täis, siis jällegist Katit, et ta meeskodanikule transporti ei kutsunud, siis veel Katit, et ta ligiastunud politsinikult abi küsis, siis politseinikku, et ta ei aidanud, siis saksa poissa, et nood appi tulid, kuigi nad pole kohustatud aitama jne jne. Aga mis neist süüdistustest kasu oleks.
    Lihtsalt minu arust situatsioon, kus inimene, kellelt abi palutakse, leiab, et vahvam on pealt vaadata ja mitte aidata, on nõme nii ehk teisiti. Täpselt sama nõmedana tajusin mina toda situatsiooni, mida esimeses kommentaaris kirjeldasin, kus politsei sai trahvi küll tehtud väöljapääsmatusse olukorda sattunud inimesele, aga selle asemel, et siis inimlikkusest aidata, vaatas huviga pealt, kuidas nääpsuke naine talveöös suurt autot läbi lume aeda lükata püüab. Muidugi nad polnud kohustatud aitama, mis seal viriseda, onju.
    Aga kui me kõik elame ainult selle järgi et “olen kohustatud-ei ole kohustatud”, siis… selle tulemusena on tekkinud juba praeguseks olukorrad, kus abivajajale ei minda appi, sest “pole minu asi”. Ei minda appi nõrgemale, kui tema kallal vägivallatsetakse, ei minda appi libedal kukkunud vanurile, jäetakse abita terviserikkega abivajaja jne jne. Minule ei meeldi selline maailm, aga see on muidugi minu isiklik probleem, tõesti-tõesti.

    Vasta
  • 17. zen  |  mai 24, 2008, 12:29 p.l.

    On täiesti alusetu arvata, et seesama politseinik ei oleks läinud appi teistsuguses olukorras olevale inimesele a la “appi nõrgemale, kui tema kallal vägivallatsetakse, ei minda appi libedal kukkunud vanurile, terviserikkega abivajajale”.

    Vasta
  • 18. heli  |  mai 24, 2008, 12:45 p.l.

    Ma ei arvagi seda tolle politseiniku kohta, vaid ütlesin seda üldlevinud tendentsi kohta, et kui mind ei puuduta, siis mina ka ei puuduta.

    Vasta
  • 19. Kati  |  mai 25, 2008, 11:55 e.l.

    seda et ma saan suurepäraselt aru, et ta ei pidanud mind ilmtingimata aitama ja oleks võinud ka purjakil kodanikuga karmimalt käituda.

    mis mind häris oli see minu meelest ülbel toonil esitatud arusaam, et minu asi on praegu võimelda ja hakkama saada. aga teate, ikka ei ole küll. ka mina võinuks käed taskus ära jalutada ja pärast kodanikule õlgu kehitades öelda, et jäid siis täis. ja selle eest, et ma nii ei teinud, ei olnud mina ometi otse põlgust ära teeninud.

    pealegi, mina ju ei läinud talt esmalt abi paluma. eelnes tema küsimus, miks MINA seda meest püsti ei tõsta. ma vabandan, aga ta nägi ometi, et ma ei jaksa. pealegi mis ajast on minu KOHUSTUS kedagi püsti tõsta?

    see on siis minu subjektiivne mulje asjade käigust.

    aga, marta, siiralt aitäh 7. kommi eest. see selgitas päris kenasti, kuidas asjad teisele poolele paista võisid. sest niipalju kui on osalisi, on vaatenurki, ja igal on oma mätta otsast kahtlemata omajagu õigus. ja hea on teada, mida erinevad inimesed võivad ühes olukorras mõelda ja tunda.

    kindlasti ei tahtnud ma aga väita midagi stiilis meie politsei on üldse nõme ja paha. ma tahtsin kobiseda ainult selle konkreetse poisi konkreetse hoiaku kohta ses konkreetses hetkes nii nagu see mulle minu mätta otsas paistis.

    PS mis aga takso kutsumisse puutub, siis hea meelega kutsunuks, aga öelge palun, milline takso võtab peale purjuse, kes püsti ei seisa? kui te mõnd sellist teate, öelge mulle ka. 🙂

    Vasta
  • […] ja õigluse teemat on käsitletud Karupoja ja Kati sissekannetes. Mul enesel on kirjutamine pooleli, võib-olla ilmub tagasilink siia […]

    Vasta
  • 21. ahaa  |  mai 27, 2008, 7:57 e.l.

    ma ei hakka praegu mõtlema teemal “mida politseinik oleks pidanud tegema”. küll aga mõtlen ma, et inimene, eriti mees, oleks võinud appi minna küll. ühest küljest. teisalt.. võibolla oli talle purjus inimene ääretult ebameeldiv ja ta tõesti ei tahtnud? s.t. me ei näe alati teise sisse. ma otse loomulikult ei soosi mitte mingil kujul ülbust ega üleolekut. ma siiralt usun, et headus ja inimlikkus on pea kõige olulisemad omadused, mis inimesest inimese teevad. aga ma tean ka, et vahel võib meil olla sisemisi põhjusi, miks me midagi teha ei saa. ja seda me kunagi ei tea. tihti (eriti mehed) maskeerivad seda teatud macholiku ja ülbe käitumisega. nad ju ei saa öelda, et nad võibolla hoopis kardavad vmt.

    miks ma seda räägin? aga seepärast, et mina ntx ei talu purjus inimesi. ma lihtsalt ei suuda. kuigi ma arvan, et võiks ja peaks aitama jne. ma ei talu ka enda armastatud inimesi, kui nad purjus on. ma ei tea, miks. ilmselt selle politseiniku puhul asi päris nii ei olnud… aga siiski, enne, kui kohut mõista, võiks kaaluda, äkki ei ole asi alati nii, nagu ta meile pealtnäha paistab.

    Vasta
  • 22. Mariamariamaria  |  juuni 11, 2008, 12:42 p.l.

    Mina nägin oma silmaga kuidas Itaalias Rooma tänavatel politseinikud tõstsid purjus maas lamavad mehed ilusti pingile istuma. Meie, eestlaste kamp vaatasime seda pealt ja juba irvitasime, et kohe viivad kainerisse. Ei viinud. Siiralt imestasime, et nii inimlikult on võimalik purjus inimestega käituda.
    Itaallased on purjus kodanikega võibolla rohkem harjunud ja suhtuvad neisse sallivamalt. Nad ju joovad veini nagu vett. Pealegi pole tänaval joomine keelatud.

    Vasta

Leave a reply to marta Tühista vastus

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


Kalender

mai 2008
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031