Naine, kes oli väärt viitkümmet lehma
mai 30, 2008 at 2:05 p.l. 14 kommentaari
Kord sattunud kaks rännumeest ühele saarele ja jäänud sinna mõneks ajaks pidama. Saarerahva päälikul olnud kas tütart. Noorem üle saare kaunitar, rõõsa kut roosinupuke. Vanem selline, mitte just kole, aga hall hiireke küll. Noorema tütre eest küsinud päälik pruudilunaks viiekümne lehma hinda.
Ühel päeval öelnud üks rännumees teisele, et kavatseb saarele jääda ja pääliku tütrega abielluda. Sõber otsustanud seepeale edasi reisida, mees aga läinud pääliku juurde ja teatanud, et tal on viiekümne lehma raha olemas ja ta soovib pääliku tütre kätt.
“Tore, tore,” kostnud päälik. “Võta siis mu noorem, mu kaunitar.”
“Ei, ei, ma tahaks hoopis su vanemat tütart,” kostnud kosilane.
Pealik olnu imestunud, arvanud, et selle müürilillekese eest küll nii kallist hinda võtta ei või. Võõras aga kostnud, et tahab just vanemat tütart ja just selle hinna eest.
Nii lõppeks kaup tehtudki.
Möödunud mitu aastat. Rännumeestest see teine, kes kunagi edasi reisis, juhtunud jälle saarele. Vaadanud rannal ringi ja näinud seal üht õnnelikku, imeilusat, vaat et ilust suisa säravat naist.
Astunud kaunitarile ligi ja pärinud, kas too teab midagi tema aastate eest saarele jäänud sõbrast.
“Miks siis ei tea. Ta on mu mees,” kostnud kaunitar malbelt.
“Aaa, sina oled siis pääliku noorem tütar …”
“Ei, ei võõras. Mina olen vanem tütar.”
“Aga kuidas siis…, “ pomisenud rännumees mokk töllakil, mõeldes, et ilus oli ju ikka noorem õdedes.
Naine lugenud ta mõtteid, puhkenud naerma ja kostnud:
“Tead, võõras, ma sain lihtsalt aru, et olen viitkümmet lehma väärt.”
Selle loo kuulsin ma ükskord ühes loengus. Kas originaal on rahvajutt või kust ta pärit on ja kas midagi on edasi rääkides ära võetud või juurde pandud, ma ei tea. Aga meenus mulle lugu, kui täna Anneliga ilus olemisest rääkima juhtusime.
Minu meelest on lool igatahes päris vahva mõte sees. On ju vist uuritud näiteks seda, millised tüdrukud peol tantsima võetakse. Selgub, et üldse mitte alati kõige ilusamad, vaid need, kes on avatud ja rõõmsad ja enesekindlad, sellised säravad. Mõni suisa kaunitar, kes olekult arglik ja jahe, jääb aga aegade lõpuni seina äärde ootama.
Sa oled ilus, kui usud, et oled ilus. Nii lihtne ongi. Võta ja ole nii ilus kui kulub.
Või ikkagi ei ole? On äkki esmalt vaja kedagi, kes nõustuks su eest maksa viiekümne lehma hinda, et saaksid end siis ilusana tunda?
Ehk siis, tahtsin rääkida ilus olemisest ja jõudsin kogemata sinnamaale, et milline on õigupoolest enesehinnangu ja väljastpoolt tuleva tunnustuse suhe? On selge, et kui sa arvad endast hästi ja oled roosa ja rahulolev, siis tõmbad sa oma õnne ning säraga kõiki ligi. Aga kui sa oled õnnetuke ja ebakindel? Kas siis on vaja kedagi väljastpoolt, kes annab sulle esimese kõrge hinnangu? Või saad sa enesehinnangut ise muuta? Näiteks sisendades endale, et oled ilus, tark ja hea. Ja mis juhtub, kui sa ei kuule selle kohta iial teistelt kinnitust? Kas usud ikka oma väärtusse?
Mis oleks saanud sellest inetumast õest, kui üks mees ei oleks tema eest viiekümne lehma hinda pakkuma?
Ja veel on ehk võimalik ka, et ümbrus kallab sulle mett ja moosi kaela, aga sina usud end ikka ühe pasamere sigidiku olevat.
Võib-olla võinuks ka nii minna, et naine oleks elu aeg tundud süüd, et tema inetukese eest on makstud kõrget hinda? Või arvanud koguni, et mees, kes valib tema, vähematraktiivse, peab üldse sitt mees olema?
Kuidas sulle tundub, hää lugeja (kui viitsid minuga seda mõttemängu mängida)?
Entry filed under: mõte kiusab.
14 kommentaari Add your own
Leave a reply to Myrt Tühista vastus
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Larko | mai 30, 2008, 6:22 p.l.
Tütarlaste sigitamine ja kasvatamine peaks siis olema kapitaliallikas algajale piimatöösturile? 😛
Miks muide ei peaks hoopis äimees rändurile 50 lehma selle eest tasuma et ta saarele jääks ja tema äri lastelaste jaoks edasi arendab? Tänastes linnatingimustes asi tegelikult niipidi käibki, sest enamasti valib naine endale mehe ja mitte vastupidi. Ja see kehtib nii elukaaslase valikul kui ka juhuvahekorra puhul.
2.
Kaamos | mai 30, 2008, 7:38 p.l.
See on ilus ja nukker lugu , mida lugedes läheb tõesti kohe mõte neile paljudele hiirekekestele, kelle eest pole taibatud pakkuda ühte vasikatki.
Võibolla peaks inimene inimest rohkem kiitma, tihedamini tähele panema… mida veel saaks teha, et hiirekesed avastaksid eneses kaunitari?
Tavaliselt annavad inimesele esimese enesekindlust tekitava kiitusevanemad. Sealt siis tuleb meie esmane enesehinnang. Kui vanemad jätavad midagi tegemata, siis jääb üle loota “targa kosilase” peale.
3.
Trulla | mai 30, 2008, 8:15 p.l.
Ma arvan, et rõõmsast ja avatud meelest, viisakast käitumisest, sõbralikust naeratusest ning osavõtlikust (aga mitte liialdustesse kalduvast, muidugi) huvist teiste inimeste käekäigu vastu on ikka kõvasti abi väärtustamise ja ilusaks hindamise tekkimisel. Ole või kümme küünt Harju keskmisest koledam, aga kui silmad sõbralikud on ja teised inimesed toredad tunduvad ja korda lähevad, siis ka tunnustus nende poolt tuleb ja paistad nende silmis täitsa kena, mis siis, et tegelikult missimõõtudesse ega kuldlõikesse kohe miskitpidi korralikult sisse ei mahu.
Tunnustus kahtlemata parandab enesehinnangut, aga arvan, et enesehinnang ei tohiks juba enne teistelt tunnustuse saabumist liiga madal olla, sest väga madala enesehinnanguga isik tõesti ei oska teiste tunnustusest tõelist heameelt tunda ning kiida teda palju tahad, tema ajab ikka oma joru, et on tegelikult mudainetu ja usub ka ise kindlalt sellesse ning lõpuks peletab oma mossitamisega potentsiaalsed tunnustajad ka eemale, sest kaua sa ikka tunnustad, kui teine seda millekski ei pea.
Aga ilus muinaslugu oli :).
4.
ahaa | mai 30, 2008, 9:12 p.l.
ma arvan, et kõik su pakutud variandid on õiged – mõne inimese puhul üks ja mõne puhul jälle teine variant. kiita ja tunnustada on vaja, selge see. aga ainult sellest ei piisa, ise peab ka natuke uskuma 🙂
5.
Nirti | mai 30, 2008, 10:06 p.l.
Ma arvan jälle üleüldist õnneküllast idülli rikkudes, et mitte igast 50 lehma saavast ilmetust ja inetust naisest ei saa kaunitari, vaid mõnest saab hoopis vana ja äravaevatud ja veel inetum karjanaine, kelle mees kõrvalkülas kauneid noori naisi rautab ja siis koju tuleb ja sisemisest ilust vatrama hakkab naise meele rahustamiseks. 😀
St. karisma ja suhtlemisoskus ja muu säärane on muidugi tõesti inimese peas kinni suuresti, aga kas seda saab nimetada ILUKS? Mina ei nimeta. Inetu naine ei muutu sellest kauniks, et ta on sõbralik või et tal on “sisemine ilu”. Ta on siis lihtsalt väga sõbralik ja sümpaatne kole naine. Ilu on ilu – sümmeetriline nägu ja parasjagu käibelolevate kehanormide omamine. Kas sellise ilusa naisega aga midagi kuud ka teha on kui vaseliini lirtsudes kotid taha keerata: see on juba iseküsimus.
Pigem võiks see arutelu kulgeda neile radadele, et mis (kui üldse) on tähtsam kui lihtlabane füüsiline ilu.
6.
Rents | mai 30, 2008, 10:19 p.l.
Füüsilise iluga on selline jama, et võib tekkida tunne, et iialgi pole piisav. Näiteks ilusad tüdrukud, kes nälgivad ennast surnuks, sest nad pole ikka veel piisavalt peenikesed, sest pideva tähelepanu ja heakskiiduga kaasneb ka hirm, et äkki ühel hetkel see heakskiit kaob ja üritatakse seda kõigest hingest vältida.
7.
hundi ulg | mai 31, 2008, 4:03 e.l.
Kuidagi vaikne on Teemajas.
Tähtsusetu repliigi korras. Ühes asjas Sul pole õigus.
Ilusad tüdrukud jäävad tantsupidudel tihti seina äärde seepärast, et poiste väikene ego kardab niiväga äraütlemist. Kes siis tahab oma margi täistegemist, tegijad nagu oleme? Ja kui jätkukski julgust minna ilusa tüdruku juurde kraapsjalga tegema, peab enne hoolikalt jälgima, et mõni poistesootsiumi autoriteetsem ja tugevam ise mingit plaani ei pea.
Oh tüdrukud, poistemaailm on karm värk.
8.
Ann | mai 31, 2008, 6:52 e.l.
Ilu üle on vaieldud lõputult ja pole kokkuleppele jõutud. Ikka lisatakse vaidluse vaigistamiseks, et ilu on vaataja silmades.
Miks valis too mees “halli hiirekese”? Arvan, et ta oli tark mees ja otsis naist, kes tuleks toime 50 lehmaga. Kartis ehk, et ilus tüdrik keerutab liiga palju peegli ees? Ehk oli mehel hingetarkust arvamaks, et kui annan, saan topelt vastu?
9.
Inimesed on ilusad just oma haavatuses! « Sünnipärase vanuri mõtted | mai 31, 2008, 7:33 e.l.
[…] on ilusad just oma haavatuses! Posted by Ramloff under Mõtisklused, Sotsiaalia Kati kirjutab oma blogis ilust, tuues näitena tantsuõhtud, kus tantsima võetakse enesekindlamaid. Ma pole tantsupidudel […]
10.
heli | juuni 1, 2008, 1:35 p.l.
Enesekindel ja rõõmsameelne inimene näib lummav ka siis, kui ta ei ole klassikaliselt ilus. Miskipärast arvan ma, et see ilusolemine saab paljuski alguse lapsepõlvest. Enamasti kiidavad vanemad last, kui ta on tubli, sõnakuulelik, arukas jne, aga harva ütlevad lihtsalt siiralt, et oh sa mu ilusake-armsake. Vastupidi, nii mõnigikord saab tüdruklaps vanemalt kuulda kriitikat oma väljanägemise kohta. Lapsed aga usuvad täiskasvanuid sõnapealt. Ja kui nad on kasvanud teadmises, et nad on küll arukad, tublid, andekad, midaiganes, aga pole ilusad, siis võib juhtuda küll, et hall hiireke avaneb õitsele alles siis, kui leidub mees, kes ütleb: tere, ilus tüdruk! Ja siis imestatakse, et huvitav küll, keskea lähenedes hakkab mõni naine järjest ilusamaks muutuma, samas kui teised suguõed esimese värskuse minetades ära kuluvad.
11.
Myrt | juuni 2, 2008, 8:22 p.l.
Enesehinnangut nullist normaalse piirini tõstes (aga mitte ka inimesest Narcissost tehes, loomulikult) muutub inimene suht tõenäoliselt meeldivamaks. Huvitavamaks, vähem enesekeskseks suhteliselt suure tõenäosusega, ilusamaks ka ehk. Kui keegi teab, mida ta väärt on, oskab ta endaga selle järgi ka vastavalt ümber käia;
noorem tütar käesolevas jutukses jättis mulje eputisest, üsna tõenäoline tundub olevat Anni kommentaar siinsamas üleval. ma ei usu, et ükski terve mõistusega mees (eriti rännumees nagu siin jutukses) võtaks endale naiseks inimese, kelle ilu on kehavormides, juustes ja näos, aga mitte kolbas. loogiline järeldus – tänapäeva mehed pole terve mõistusega; see janiiedasi ka, kuigi see hetkel teemaks pole. ühesõnaga, rännumees, kes valib endale kaasaks blondi rõõsa vormika tüdriku, kel peas on ainult mõtted ilust ja ehk ka isikliku ego vaatepunktist elust, pole tegelikult just eriline rännumees. Rännumees peaks olema ju ometi palju käind ja palju näind, teadma midagi maailma elust ja mõistma mingisuguseid asju, mis loevad. Ehk, Narcissosest minu väitel koduperenaist ei saa; ilu patta ei pane ja nii edasi; eriti kui tegemist on rahvajutuga, mitte sümboolse looksega tänapäeva elukesest. rahvajutu puhul oleks nagu suhteliselt tõenäoline postulaat “ühiskond vajab tugevaid naisi”.
vabandust, jutt tuli pisut seosetu
12.
Lee | juuni 3, 2008, 2:30 p.l.
aitäh, hundiulg. Mul hakkas kohe kergem – olen ka ise mõelnud, et ilus nagu ma olen, väga popp ma tantsupidudel pole iial olnud. Nüüd on siis kõik selge 🙂
Ja Nirti, 100% sinuga nõus! Nii ongi. Ma võin tõesti olla esteet, aga no ei lähe inimene heast iseloomust ilusamaks. Heast meigist ja muust säärasest võib-olla ehk.
13.
heli | juuni 3, 2008, 8:52 p.l.
Võib ju imelik tunduda, aga mina olen märganud, et inimene läheb heast iseloomust ilusamaks. Ja igavat inimest ei muuda ilusamaks ka mitte meik ega muu säärane. Vähemalt on minul just selliseid kogemusi.
14.
notsu | juuni 3, 2008, 9:30 p.l.
Nii keskeast peale sõltub küll välimus suuresti iseloomust, kui just väga kõva füüsilist viga küljes ei ole.