Lapsjuhtide kaitseks
jaanuar 28, 2007 at 12:32 p.l. 17 kommentaari
Minu elu vast ilusaim unistus on olla vanamoor kuskil metsaonnis. Ajada vaikselt omi asju, sügada koera kõrvatagust ja tunda, kuidas mulle kopikajagu korda ei lähe, mida keegi must mõtleb või ootab.
Olen, nagu vist iga teinegi hea kujutlusvõimega inimene, mänginud ka mõttega, kuidas oleks olnud sündida mõnes teises kohas ja teisel ajal. Ja tundnud neil kordadel üsna sageli, et hästi mõnus olnuks kuskil Vesta templis tuld valvavat, vaikselt, rõõmsalt, rahulikult.
Ses mõttes saan ma päris hästi aru Ramloffi vananemise ja eraldumise jutust. Aga ma ei oska olla niiväga nõus jutuga sellest, et vanusefaktorit peaks arvestama ühiskondlikus hierarhias.
Lapsjuhid, lapspoliitikud, jne. Need on jube head sildid kellegi paika panemiseks. Tõstab kohe enesehinnangut, eriti kui sa selle hirmsa lapsega eriarvamusel oled.
Aga, sõbrad, kust see elukogemus siis ikkagi tuleb?
Ei ole ikka päris nii, et kui näiteks kuuskümmend aastakest kukub, oled ideaalne juht valmis. Kui sa ikka sinnamaale istud oma kännu taga paigal, ei saa sinust siiski mingit asja.
Me ei oota ju, et näiteks arst, kes on seni vaid sõrme sidunud, hakkab õigesse vanusesse jõudnult ühtäkki imehästi opereerima. Ega arva me, et kokk, kes noorespõlves ainult koolisööklas putru keetis, järsku imelisi söömisnaudinguid pakub, sest juubel sai just peetud. Miks me siis usume, et juhid puu otsast tulevad?
Juhtimine, nagu iga muugi töö, nõuab teatavat komplekti sobivaid isiksuseomadusi pluss kogemust, kogemust ja veelkord kogemust, mis aga ei tule niisama taevast, vaid peamiselt igapäevase harjutamise kaudu. Niisiis sa pead alustama vanuses, mis kellegi jaoks on ikka paras põlvpükste iga.
Loomulikult tehakse teinekord täielikke sigadusi, kasutades noori juhtimispotentsiaaliga inimesi lihtsalt ära ja pannes nad kriisi korral helpima sitta, mida keegi vanadest ei taha süüa. Loomulikult need noored siis ei oska, jama võtab esialgu tuure juurde ja on valus kõigile, ka selle vaesele vihatud laspsjuhile.
Küll aga on mitte lihtsalt mõistlik vaid hädavajalik noori juhte ja poliitikuid vaikselt peale kasvatada, tasakesi nende otsustamisõigust ja vastutuspiire suurendades. Kui seda ei tehta ollakse mingil hetkel nagu Kuuba riik, kus niipea, kui Fidel kooleb, on totaalset võimuvaakumit oodata, sest kedagi teist pole aastaid võimu nuusutamagi lastud. Ja ei tule vist metsast pika habemega elukogenud taati, kes neile kunniks hakkaks.
Jah, ma mõistan, on jube raske taluda, kui liidriks on korraga keegi, kes veel eile koos naabripoisiga su maja ees laternaid lumepalliga loopis, aga ma arvan, et tõeliselt tark inimene peaks taluma ja ehk isegi nautima ka seda, kuis teised tema kõrval suuremaks sirguvad ja mõned temast ehk isegi üle kasvavad.
Entry filed under: sotsiaalne närv.
17 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
ants | jaanuar 28, 2007, 12:38 p.l.
Oleneb misukese lapsega on tegemist. Vrd. Ratas ja Mikser.
2.
noiaelu | jaanuar 28, 2007, 1:01 p.l.
noh, sellega on mu meelest nii, et kui mamma loodus ikka ei ole inimesele sündides mingit mõistuseidu kaasa andnud, ei saa seda ka elus õppida.
palmaru ja reiljani villu näiteks ei klassifitseetru kuidagi lasteks aga ega nad siis seepärast veel arukad inimesed ole.
3.
Ramloff | jaanuar 28, 2007, 1:47 p.l.
Palmaru ja Reiljan on tüüpilised infantiilsed vanainimesed, paraku.
Paljus sinuga nõus.
Kindlasti pole vanus iseeneses veel voorus, aga ta pole ka pahe. Mulle näib, et tänapäevases ühiskonnas on see iga hinna eest noor olemise soov juba liiale läinud.
Ilmselt oleks õige kui kasutusele võetaks termin inimese vaimne vanus ja küpsus, ent siis tekib jälle probleem, kes on see, kes seda küpsust mõõdaks.
Üldiselt selle viimase kirjutise algidee tekkis mul kunagi ammu kui ma blogis vanusest kirjutasin ning sinna ilmusid kommentaarid, mis rääkisid kui bra on vanast peast motikaga sõita ja käituda nagu noor. Siis juba tekkis mõte, et miks kuradi pärast noored arvavad, et nende elustiil on midagi sellist, mis peaks säilima elu lõpuni …
4.
noiaelu | jaanuar 28, 2007, 2:01 p.l.
selle motikajutu peale meenus ühe mu erkki-aegse õppejõu jutt luksushotellidest prantsuse rivieras, kuhu kogunenud taadid-memmed, ühe jalaga juba haua veerel, igal öhtul jazzu järgi jalga keerutavad ja kokteilikest, sest nii on nad eluaaeg teinud ja ei kujuta oma puhkust kuidagi teisiti ettegi.
ilmselt ongi nii, et iga kohort vananeb koos oma kultuuriga ja et vana koer uusi trikke ei armasta, jääbki seda kultuuri elu lõpuni kandma. salongi ja jazzuinimesed salongi ja jazzu ja motikamehed motikat ja nahktagisid.
kumbki ilmselt ei õpi kampsikut kuduvaks memmeks ega puulusikaid vestvaks taadiks, sest nad ei tule selle pealegi. ja miks peakski.
veider on muidugi asi siis, kui keegi, kes pole elus motikat näinud, hakkab järsku motikaga ringi kimama. lihtsalt, et tõestada, ma ei ole vana.
samas ei saa välistada, et tegu on lihtsalt erakordselt üppimisvüimelise isikuga, kes tüesti avastas enda jaoks motika just kuuekümneselt näiteks.
vananemine iseenesest on muidugi lihtsalt paratamatu ja tuleb sellisena vastu võtta nii ehk naa.
5.
noiaelu | jaanuar 28, 2007, 2:04 p.l.
aa, muide terminit “vaimne vanus” kasutavad tegelikult edukalt igat masti intelligentsuse uurijad. kui ma nüüd õigesti mäletan, on see seal vastava vanusegrupi keskmine tulemus. nii et täitsa mõõdetav värk. 🙂
6.
Ramloff | jaanuar 28, 2007, 2:16 p.l.
Neist motikatest … et see on nende elustiil, mida jätkavad. Siin tunnengi ma ilmselt teisiti.
Minu enda jaoks on ikka palju asju, mille puhul ma algul põdesin, et olen nende jaoks liiga vana ja nüüd olen täielikult aktsepteerinud, et olen nende jaoks liiga vana. Tunnen, et otsin alateadlikult praegu kontakti minevikuga, tunnen et muutun iga päevaga tugevalt konservatiivsemaks (siin üks märkus, erinevalt parempoolsest konservatiivsusest on minu suhtumine: “nii on õige, aga seda ei tohi kellelegi peale suruda” – seega jään nende seisukohalt ikka liberaaliks). Samuti on kõigi väärtuste mõõdupuuks muutunud nende rahulikkus ja rahumeelsus (emotsioonid on alles, vihastan ikka vahel, aga ma ei pea viha ega protesti enam positiivseteks, vähemalt enda juures).
Sellist järk-järgulist liikumist mingite igiväärtuste poole ja ka ühiskonda suhtumises pigem alalhoidlikkuse kui revolutsioonilisuse suunas tajungi mina küpsemise ja vaimse vanuse suurenemisena.
7.
noiaelu | jaanuar 28, 2007, 2:33 p.l.
sellega ma olen nõus, et inimene läheb vananedes rahulikumaks ja sallivamaks. st, tark inimene läheb. loll läheb vahel veel hullemaks.
aga tegelikult see, kui tasakaalukas sa oled ja mis väärtusi sa kannad, iseenesest ei sõltu sellest, kas sa ajad motikaga ringi või mitte.
ühed mustrid on need, millega sa maailma tõlgendad, teised need, kuidas sa igapäev käitud.
minul, muide, on vananemisega nõnda, et kunagi väga noorelt oli see oluline, nii lahe oli poosetades öelda, et ma vist olen juba piisavalt vana voodis suitsetamiseks, ntx.
nüüd, kus organism ikka reaalselt vananeb, ei tekita see mingeid erilisi emotsioone. aga, noh, sina oled must ju veel hea tüki vanem ja mul on ses oss arenguruumi. eks näis, milline on minu neljakümnesuse faas.
8.
Mõtleja | jaanuar 28, 2007, 3:25 p.l.
Noorus on õppimiseks ja kogemuste omandamiseks, keegi pole selle vastu.
Lapsjuhid omandagu oma kogemusi iseenda, mitte ühiskonna arvelt.Mart Laari ajal sai alguse tohutu ärastamine, kaos põllumajanduses, töötutearmee maal, põllu narrimine……. ja nüüd peame sajandi kannatama, et oleme põldu narrinud.Kas pole mitte liiga kõrge hind, et mingi karjäärihimuline-ja aldis noor saaks kuulsaks.Ei tea ühtegi põllumajandusega seotud iniemst, kes kõike tehtut heaks oleks kiitnud. Laar võib ju välismaa investorite arvates tehtud mees olla, aga elus on kõik suhteline: seekord eestlaste kahjuks ja vaid Laari ning mõne välismaa rikkuri kasuks.
9.
toivo | jaanuar 28, 2007, 4:26 p.l.
“Lapsjuhid omandagu oma kogemusi iseenda, mitte ühiskonna arvelt”
kuidas see välja näeks?
10.
noiaelu | jaanuar 28, 2007, 5:07 p.l.
ma tahtsin tegelikult küsida sedasama, mida toivo.
inimestega ümber käimist saab õppida siiski vaid inimeste peal. ja igaüks peab seda tegema ise, teised kellegi eest õppida ei saa, lollusi ära teha ka ei saa.
mis laari marti puutub, siis olen kaugelt muud, kui tema harras imetleja, kuid ma ei ole kindel, et tol ajal kuskilt kogenumaid poliitikuid võtta oligi. või oleks pidanud teisi soomest sisse tooma?
11.
Mõtleja | jaanuar 28, 2007, 6:24 p.l.
See näeb välja niimoodi, et olgu nagu sepasellid: valigu sobiv õpetaja (eks igaüks vali ju oma rikutuse tasemele vastavalt)ja jälgigu, mis juhtub…………kuni ükskord on elukogemust nii palju, et võib endast haritumaid ja vanemaid juhtima hakata.Kogu tarkus! Sest kui väike nõid oma tahtmise saaks, siis presidendiks võib ka saada mõni ülikoolihariduseta keskerakonna noornolk. Piirid peavad olema ja on olnudki eri kultuurides tuhandeid aastaid ja mitte asjata. Nüüd on aeg, mil ei õpetajaid ega vanu inimesi ei austata. Veel enam, nüüd demokraatia sildi all tehakse kõiksugu sigadusi ja loomulikult õigustatakse seda ………
12.
noiaelu | jaanuar 28, 2007, 8:13 p.l.
noh, ega need sepasellid nüüd ka ainult vaatamisest seppadeks ei saanud, või mis?
loomulikult on oluline, et oleks kellelt õppida ja kes ka tõesti õpetaks. aga vaikselt oma köppi valgeks tegema peab inime hakkama ikka enne, kui sent surmaga võlgu arvan ma.
ja ma olen ka üsna veendunud, et pelgalt vanus ei tee kedagi targaks. selleks on ikka vaja…ah, aga ma ju juba vist ütlesin, sünnipäraseid eeldusi ja kogemust. nats haridust ja kirjaoskust lisaks ka muidugi paha ei teeks:-)
13.
Ramloff | jaanuar 29, 2007, 8:28 e.l.
“Veel enam, nüüd demokraatia sildi all tehakse kõiksugu sigadusi ja loomulikult õigustatakse seda ………”
Varasematel aegadel on tehtud neidsamu sigadusi muude siltide all. Demokraatia nüüd küll sigadustes ise süüdi ei ole.
14.
ahaa | jaanuar 31, 2007, 9:04 e.l.
nende motikate jmt kohta.
kui keegi sõidab motikaga selle pärast, et see on ühiskonnas cool ja ta tahab ühiskonna silmis väga lahe olla… siis on see tema traagika.
aga kui keegi sõidab motikaga 70-aastaselt selle pärast, et ta tegelikult tahabki motikaga sõita, siis on see ainult tervitatav. s.t. mulle on alati meeldinud inimesed, kes elavad oma sisetunde ja soovide kohaselt, sõltumata nende vanusest.
kui kellelgi tuleb 60 aastaselt pähe, et võiks midagi uut õppida või teha, sest ta tahab seda, siis miks mitte? kui pensionär läheb tantsukursustele või minupärast kasvõi langevarjuga hüppama, sest ta tõesti taahb seda – siis on see ju super! super on see, et ta julgeb, kuigi ta ilmselt on selle jaoks kellegi teise arvates liiga vana 🙂
jätta midagi, mida sa tagelikult tahad, tegemata ainult seepärast, et oled ühiskondliku arvamuse kohaselt selleks liiga vana… on täpselt samaväärne sellega, kui teed midagi, mida sa tegelikult ei taha, selleks, et ühiskondliku arvamuse silmis noorem välja näha.
15.
ahaa | jaanuar 31, 2007, 9:10 e.l.
kunagi oli soome tv-s miski inglisekeelse päritoluga saade ( v saatesari), kus suht elatanud inimesed tegid nö “pöörasusi”, s.t. midagi, mida justkui ühiskonna tavade-reeglite-kommete kohaselt ei oleks kohane olnud teha. kes läks langevarjuga hüppama, kes hakkas klaverit õppima, kes müüs oma korraliku keskklassi maja prestiizhsses elamurajoonis ja kolis kusagile lõunamere saarele, istudes seal sinise laguuni kaldal, varbad soojas vees ja tundis suurimat naudingut kalapüügist jne, jne.
kõik nad rääkisid, et nad tegid tegelikult teoks oma elu unistuse. nad tegid midagi, mida nad olid kogu aeg tahtnud teha, aga ei saanud/julgenud vmt. ja siis, saades ühel hetkel aru, et elu veerebki käest ja hakkab varsti lõppema, kuid nemad pole ikkagi teinud seda, millest on kogu aeg unistanud.. läksid ja tegid selle teoks. ja nad kõik olid tõesti väga õnnelikud ja rahul.
ma tundsin seda kuulates-vaadates nende vastu suurt lugupidamist – julgeda vanuigi teha midagi, et olla õnnelik, mitte lihtsalt vegeteerida korraliku kodanikuna 🙂
16.
abele | veebruar 3, 2007, 12:44 p.l.
sattusin youtube’is ühe video peale ja tuli siinne teema meelde. see muidugi kõverpeeglis:
17.
noiaelu | veebruar 3, 2007, 7:28 p.l.
abele
:-))
ei julge enam arsti juurde minnagi.