Kuidas me lapse saame
jaanuar 29, 2007 at 11:46 e.l. 20 kommentaari
See tähendab mitte meie Arniga vaid meie toimetusega. Või noh, me ei ole muidugi kõik rasedad, aga me sattusime nädalavahetusel kollektiivselt last planeerima. Nimelt ühe toreda ürituse veel toredamal järelpeol teatas üks meie kaasautor, ka tore ja tubli daam, korraga peatoimetajale:
“Sa võiksid mu tööle võtta. Mul on kahe aasta pärast plaanis laps saada ja siis läheb mul korraliku emapalka vaja”
(paus.pikk.)
“Eee…ööö…isa on siis olemas?”
(me nimelt teame, et emanda suhted on üksjagu keerulised)
“No kuule, mehe saab üheks ööks ikka, aga mul on lapse jaoks korralikku töökohta vaja ja sellest ma pean juba praegu mõtlema”
Siinkohal juhtus, et naispere muigas ja noogutas mõistvalt, aga meeste näod läksid miskipärast lubivalgeks ja lõuad ähvardasid laua all varvastega kokku saada.
Eks ta ole. Kui keegi Siim Kallas mingi aeg kangesti selle eest sõdis, et oleks kindlalt emapalk, mitte vanemapalk, tuues põhjenduseks, et lapsi saavad ju naised, imestasin mina omaette, et kas nad tõesti kõik pühast vaimust või kunstviljastamisega, aga vahest tabas Siim hoopis trendi. (:
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), feministi nurgake.
20 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
nipitiri | jaanuar 29, 2007, 1:54 p.l.
sedaet…
Ramloff tahtis just nüüdsama oma blogis noormehed aastakeseks enne abiellumist kloostrisse saata…
ma saadaks need naised/neiukesed, kes arvavad, et üheksa kuud kandmisaega teevad tite naise omandiks… ka kloostrisse või noh… kuhugi järele mõtlema…
*
kui laps ei sünni armastusest vanemate vahel…
siis võiks parem planeerimata jätta…
*
riigil muidugi ükskõik…
peaasi, et mingilgi moel taastoodetaks…
2.
noiaelu | jaanuar 29, 2007, 2:00 p.l.
nojah, ma peaksin vist igaks juhuks täpsustama, et mainit jutu rääkija ei olnud tegelikult neiuke, vaid minust hea tüki vanem naisterahvas, kel seljataga nii mõnigi pikem ja lühem suhe.
3.
nipitiri | jaanuar 29, 2007, 2:33 p.l.
ega ma teisiti arvanudki…
verinoored ju niimoodi ei mõtlegi…
*
ma tõepoolest ei mõista mõttekäiku:
tahaks last, aga milleks mulle mees?!
*
jah, riik saab sel moel kodanikke taastoota…
seda küll…
*
4.
Ramloff | jaanuar 29, 2007, 3:22 p.l.
Aga kui sobivat meest tõesti ei ole ? Mis siis ?
Ma saan täiesti aru naistest, kes on pigem üksi, kui kõrvuti eestis väga levinud oma tunnetest võõrdunud “tugeva” machomehega, kes praktiliselt kõik enda elust välja lülitab, et “tugev olla”.
Ja kui bioloogiline iga on juba kriitiline, siis on ilmselt raske ka kusagilt välismaalast otsida.
5.
nipitiri | jaanuar 29, 2007, 3:39 p.l.
ma arvan,
et mõistaksin pigemini meeste boikotti
sellise suhtumise vastu…
*
mumeelest võiksid mehed, kes titte teha ei taha
selle asja hoobilt enda hooleks võtta
teadvustades, et nad on iga kell oma sperma peremehed
6.
Ramloff | jaanuar 29, 2007, 4:12 p.l.
Nujah, tegelikult polegi point niivõrd meeste-naiste suhetes, kui ikkagi selles kas on eetiline hankida laps omaenda üksindustunde täitmiseks. Ja mulle tundub see küll vale lapsesaamise motiivina.
7.
noiaelu | jaanuar 29, 2007, 5:50 p.l.
ma tegelikult ei tea, kas on konkreetsel juhul ilmtingimata tegu oma üksindustunde täitmisega.
võimalik, et inimene lihtsalt tunneb, et tal on nüüd piisavalt seda, mida teisega jagada. on millest laps inimeseks ksvatada. pean silmas tundeid, kogemusi, tarkust, mitte rahakotti.
aga ma ei oska siin üldse kuidagi olla kohtumüistja, kes võttaks üldse mingeid seisukohti poolt ja vastu.
8.
ahaa | jaanuar 29, 2007, 10:28 p.l.
lapsesaamise soov ei pruugi üldse olla oma üksinduse kompenseerimiseks. ilmselt on see midagi nii ürgset, et seda kuidagi ei defineeri ega põhjenda.
aga kui selline tõeline soov on.. kuid tõesti ei ole meest, keda tahaks terveks eluks enda kõrvale.. mis siis teha?
9.
nipitiri | jaanuar 30, 2007, 8:37 e.l.
kuulan (loen ikka…:)) hoolega…
ei säti end kohtumõistjaks…
aga kordan, et see mõttekäik “tahaks last, aga milleks mulle mees!?” on mulle arusaamatu…
10.
Ramloff | jaanuar 30, 2007, 8:42 e.l.
Kuule nipitiri, aga võtame näiteks sellise hüpoteetilise situatsiooni, et naisele on seksuaalkontaktid meestega vastikud (ütleme et on frigiidne), ent temas on väga tugevad ematunded.
Mis ta siis sinu meelest peaks tegema? Kas abielluma ja elama elu aeg pidevat vastikustunnet tundes? Loobuma ka oma emainstinkti rakendamisest (aga ta võiks olla tõesti hea ema)?
11.
nipitiri | jaanuar 30, 2007, 9:04 e.l.
maitea…
mul on hea meel, et mul oli isa, kes hoidis mind väga…
jõudis mu vanemale pojalegi meelde jääda…
12.
Ramloff | jaanuar 30, 2007, 10:38 e.l.
Jah, muidugi oleks nii kõige parem
Aga kui kõigile seda mudelit ei jagu, mida siis teha? Mina olen kasvanud ka peres, kus on mõlemad vanemad, kaks vanaema ja vanaisa, aga ma ei idealiseeriks ka seda varianti. Ideaalvanemaid on vähe ja ka tavalisest normaalsest perest võib laps saada sügavaid hingetraumasid.
Ma ei tea palju me saaks eesti peale kokku neid ideaalseid või vähemalt normilähedasi vanemaid, olen skeptik, arvan ehk 10% elanikest. Teised peavad tahes tahtmatult kuidagi teisiti hakkama saama
13.
nipitiri | jaanuar 30, 2007, 10:50 e.l.
ideaal on ideaal…
selle poole saab vaid püüda…
aga planeerida last niimoodi,
et pole talle isa vajagi… ?
*
erinevaid kogemusi omandama tuleku põhimõtte abil saab muidugi kõike põhjendada…
14.
heli | jaanuar 30, 2007, 8:36 p.l.
Enamusele naistest on sisse kodeeritud see lapsesaamise soov. Ja kui naine on mingisse vanusesse jõudnud, kus ta on suht veendunud, et püsisuhet tema ellu ei tule (pole vahet, kas temast sõltumatult või temast sõltuvalt), siis on tal valida: kas lõpetada oma elu lastetuna ja üksinduses või muretseda kasvõi üheöösuhtest endale laps ja elada temale. Tean mitut naist, kes teadlikult on seda teed läinud, et elukaaslast omamata endale lapse muretsenud ja selle lapse üksinda üles kasvatanud. See ei ole minu arust egoism ega meeste alavääristamine, vaid oma sisehääle järgi elamine. Need naised on jaganud lapsele kogu oma helluse ja armastuse ning nende lastest on saanud rõõmsad, õnnelikud, täisväärtuslikud ühiskonnaillkmed ning need naised saavad rõõmu tunda ka oma lapselaste üle. Nad on suutnud oma elu elada selliseks, nagu nad on igatsenud ja ma austan nende otsust ja vaprat kindlameelsust – lapse kasvatamine pole kerge töö, eriti veel üksinda.
Pealegi, nipitiri, selliste naiste jaoks on koguni loodud… spermapangad. Ja see EI tähenda, et naise ellu poleks meest vaja! See tähendab, et mingil põhjusel mõne naise ellu meest pole tulnud, kuid see puudus ei pea teda automaatselt ilma jätma ka võimalusest last sünnitada ja üles kasvatada.
15.
Larko | jaanuar 30, 2007, 11:27 p.l.
Mu keskmine õetütar sündis umbbes sarnase kontseptiga, ehkki tema puhul vanematoetus tähtsust ei omanud. Omal ajal sai soovitatud õele sellisest plaanist loobumist. Praegu ütleks pigem et hää et niigi läts.
16.
nipitiri | jaanuar 31, 2007, 9:38 e.l.
heli,
jah, ma olen kuulnud spermapankadest…
ja ka sellest, et spermapanga lapsed
otsivad mingi numbri järgi taga oma “poolvendi/-õdesid”…
17.
heli | jaanuar 31, 2007, 3:03 p.l.
Oh, nipitir, mitte ainult spermapanga lapsed ei otsi taga oma poolvendi-õdesid. Uudishimu on inimesele loomuomane. Ikka otsitakse taga enesesse puutuvaid mosaiigikilde, kes milliseid.
18.
notsu | jaanuar 31, 2007, 8:20 p.l.
Ei oska seisukohta võtta. Üks isata üles kasvanud tuttav on surmkindel, et alatumat asja kui ilma isata last teha ei saa meie kultuuris ollagi (kultuur loeb niipalju, et kui niikuinii oleks kõige tähtsam meessugulane hoopis ema vend, oleks teine asi), ning veendunud, et ta ei oska meestega just sellepärast normaalselt suhteid luua, et lapsepõlves polnud ühtegi meesterahvast silmapiiril, kellega suhtlemist harjutada. Iseasi muidugi, mis juttu ta siis räägiks, kui tal oleks olnud näiteks hoopis tige ja türanlik isa.
19.
ruts | märts 3, 2007, 9:01 p.l.
ma arvan, et kirjeldatud moel lapse planeerimises pole mitte “ah, milleks mulle mees ja lapsele isa” point. vaid hoopis see, et oma tööelu liikumisi ja sellega ka emapalka on võimalik ise mõjutada, aga suure armastuse ellutulekut või 100% püsimist küll mitte – siit see “küll üheks ööks ikka leiab” tulebki mu meelest. see on selle viimase väljapääsu tõdemine.
ja mõneti on mu meelest siiski õige see, et pigem kasvagu laps rahulikult ühe vanemaga kui kramplikult ja tülide/sobimatuse kiuste emmet-issit-ja-kodu mängivas keskkonnas.
20.
Valeri | juuli 16, 2009, 12:39 p.l.
Tere!
Selline küsimus,kas eestis saab müüa oma spermat?