Portselan on inimelust tugevam

„Tulime hommikul pärast pommitamist Tallinna vaatama, mis on saanud seal koolis käivast vanemast õest. Läksime mööda Harju tänavat ja seal, Kuld Lõvi varemete vahel, ühe müürijupi peal seisis õrnroosa portselanist tass, täiesti terve. Kuidas ta küll niiviisi…,“

Nõnda rääkis mu kunagine klassijuhataja märtsipommitamise järgsest hommikust.

Tõepoolest, kuidas ta niiviisi? 463 surnut, üle 20 000 kodutu, varemed ja siis see tass. Täiesti terve. Ometi õhkrõnast materjalist, nii lihtne lõhkuda lapsegi käes. Ja nüüd kuidagi ainsana „elus“.

See lugu painab mind aegajalt, nagu painas vist ka jutustajat. Vahest just seepärast, et oma jaburuses, mõistusevastasuses näitab just see, kui haige ja mõitsusevastane on, et me inimesed teisi omasuguseid puhuti massiliselt tapame, nimetades seda sõjaks ja leiutades selle põhjenduseks igasugu kõlavaid teooriaid ja ideoloogiaid.

Selle tassi saatus otsustati täna 64 aastat tagasi. Mulle aga meenub ka, kuidas ma kunagi arhitektuurimuuseumis praktikal olles pidin kirjutama pressiteateid fotonäitusest, mis rääkis segipommitatud Dubrovnikust. Neil fotodel olid samuti varemeis majad ja varemete vahel nipsasjad, nõud, maalid seintel – kõik asjad, mis oma omanikud üle elasid. Omanikud, kes surid lollil ja vägivaldsel moel.

Huvitav, kui mitmed taolised tassid peavad meile ühtaegu näkku nutma ja irvitama, et me enam inimetega nii ei teeks?

Pildil on Kuld Lõvi veel oma täies hiilguses. Pilt pärit siit.