Ta tuleb!

Võib-olla olen ma hull. Aga võib-olla see ongi nii. Et kõik muutused hakkavad lõhnast. Igatahes nüüd on see siis kohal. Sügise lõhn. Jahe, niiske, puhas. Natuke nukker, natuke ärevakstegev.

Tegelikult oli ta kohal juba mõnd aega, juba selles eelmise nädala suves.

Aga täna hommikul oli ta esimest korda selge ja terav. Üldse, kõik tundus olevat selgem ja teravam, asjalikum. Alles see oli, kui kohtasin hommikul koeraga jalutades vaid mõnd aeglast venivat kodanikku. Täna oli linn rahvast täis. Turu vastas, britiliku halli telliskivimaja ees taris keskealine paar asju autosse, võtmete asjalik kilin taustaks. Emad vedasid lapsi (tule, ma jään hiljaks), üks nahktagis noorepoolne mees astus konkreetsel sammul marsapeatuse poole.

Muide, ega`s ainult inimesed sedasi sebi. “Finlandiaks” ristitud paneelikate man ronis märg kass krabinal elulõnga pidi rõdule ning kaskedel majade ees oli kiire esimesi kollaseid lehti poetada (näete, näete, meil on varsti uued, ilusad kasukad). Ainult pilvedel oli aega nii lõpmata hallilt ja laisalt üle taeva käia. Ehh, pilved, teate te üldse, et on hetki, kus ma teid tõsiselt kadestan, ikka selle veniva lennu pärast.

Ometi olin hoopis osaline selles asjalikkuse vandenõus, mis näikse olevat üleöö puhkenud. Pakkisin ühe punapäise tüdruku kollasesse vihmamantlisse, sõidutasin rongiga linna ja tööle. Nüüd ma veenan seda tüdrukut, et isegi Punase Viinakuu Kolhoosi värsked liikmed peavad nüüd natuke viisakalt kontoris toimetama. Aga õhtul, siis teevad nad sügise saabumise puhul vahest suure klaasi grokki. Igatahes, tere sügis!

Oo, ja ma leidsin mingeid uduseid pilte, tehtud sadamalinnas mullu umbes samal ajal.

sügis lihapoe hoovin

natuke raudteed

turult koju, saatjaks baškiiride kangelase mõtlik pilk

naabrikoera ülitruu austaja, valvel ilmast hoolimata

ehtne nõiamaja, tegelikult siiski Amandus Adamsoni ateljeemuuseum

puul on natuke punast, seinal seevastu sõnum.

kui meil veel "pentagon" oli