Vanad sõnad
august 4, 2008 at 6:01 p.l. 11 kommentaari
Kukupai küsib mulle oluliste vanasõnade kohta. Mõtlesin tiba järele ja minu valik on siin.
Hommik on õhtust targem!
Mõnikord käitub elu nagu ristsõna, mida lahendades inimese aju kuskil lollis kohas ummikusse jookseb. Iga kogenud ristsõnalahendaja teab, et siis ei ole mõtet edasi pongestada. Nii kui nii ei tule midagi välja. Kui aga sama asi hommikul puhanudpäi näppu sattub, käib ajus korraga hele laksakas. No muidugi, see on ju niimoodi, no kuidas ma ei taibanud!
Täpselt sama moodi on muu eluga. Kui mingi ülesanne, suhtlussituatsioon vms ähvardab juhtme kokku lükata, on mõistlik, kui vähegi võimalik, paus teha ja hiljem, värskepäiselt edasi minna. Tulemus on parem ja närve ning eluaega kulub vähem. Nii et kui keegi üritab minuga näiteks tülitseda, siis on vähe lootust, et kohe kaklema hakkan. Tõenäoliselt ütlen, et räägime õige homme.(:
Nagu küla kutsile, nii kuts külale (ja vastupidi).
Olen täheldanud, et suhtumine tõepoolest kultiveerib suhtumist.
Käitu inimesega, nagu tõbras ja oota talt sealjuures vastugi halvimat, no küll ta lööb hambad säärde. Käitu pigem kenasti ja paku peost (moraalselt eeskätt) suhkrut ning kõige hullemgi tigekrants hakkab külg ees tasakesi lähemale nihkuma ega lõrisegi enam. Mõni muidugi on juba piisavalt rikutud loomuga, et peost süüa ja seejärel tagumikust hammustada, kuid enamasti on võimalik kutsid-külad ikka viisakalt suhtlema saada.
Ja veel – nüüd tahaksin, ei teagi, kas mängureegleid rikkuda või täiendada, aga kibelen kangesti kirja panema ka üht vanasõna, mida ma pean üsna rumalaks. Nimelt targem annab järele. Ja lollim jääb alati võitjaks, on selle lause paratamatu lõpp. Hirmus ju, või mis? Ja minu meelest üldse mitte tark, arvestades, et pärast tuleb kõigil selles lollide kujundatud maailmas elada.
Muidugi on mõned õnnelikud juhud, kus saab järele anda nõnda, et lollim teeb oma lolluse ära ja jääb avalikult narriks. Siis võib see järeleandmine kohe kaunis lõbus olla. Aga arusaam, et tark ei vaidle iial vastu ega ürita iial oma tahtmist saada, on minu meelest totakas küll. Võib-olla pole ma lihtsalt eriti tark.
Edasi läheb vanasõnandus seekord järgmistele kodanikele:
wild, Nirti, Tija ja Larko (lootuses ehk koguni mõni kahtlane savolaste ütlemine meie blogosfäärilisse vereringesse saada).
Nagu grammofon koerale ...
...nii koerad grammofonile
Entry filed under: meem.
11 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Nirti | august 4, 2008, 6:28 p.l.
Ma mõtlen, et seda “Targem annab järele” võib ka selliselt vaadelda, et kui järele mitte anda, siis muutub asi kinnisideeks… Umbes nagu Inno Tähismaa räägib iga päev oma elu armastusest Ingridist. Ingrid hommikul, õhtul, öösel, Ingrid ta unenägudes ja kõnes igal hetkel. See pärsib elu ja elamist ja muudab inimese justkui robotiks.
Seda ei peagi ju käsitlema just vaidluse kontekstis, vaid pigem näiteks just hoiatusena kinnisideede eest. Kättemaks, kinnisidee armuelus (“Ma pean selle mehe saama, ma pean selle mehe saama!”), karjäär – mis iganes… Lõpuks kinnisideed hävitavad inimese.
Lihtsalt see on üks tahk sellest ütlusest. Kui seda vaadelda sinu kombel, siis on sul ju muidugi absoluutselt õigus. Kui tark annab järele, siis loll võidab ja kui see asi edasi kanda näiteks poliitikasse, siis ma ei taha, et näiteks hariduspoliitikas targemad järele annaks…
2.
Kati | august 4, 2008, 6:45 p.l.
jah, nii võiks küll ka asja võtta.
tavaliselt seda ütlust lihtsalt kasutatakse kuidagi totaalse allaandmise üigustamiseks, mis mind just ei vaimusta.
kinnisideed aga tõepoolest vist kedagi ei kaunista.
3.
Nirti | august 4, 2008, 7:13 p.l.
Aga kui kaua siis oleks sobilik vaielda või mingit asja ajada, kui su vastaseks on inimene, kes on paindumatu ja kelle jutt sulle endale eriliselt loll tundub? Millal on lahinguväljal “loobumisvõidu” andmine õigustatud?
Ma ühendan need kaks tahku ja ütlen, et ühel hetkel muutub mittejäreleandmine kinnisideeks. See aga ei kaunista kedagi, eks.
Kuhu see piir tõmmata?
4.
notsu | august 4, 2008, 7:25 p.l.
Selle kohta on hoopis vanasõna, et lolliga vaielda on nagu vasikaga võidu joosta.
5.
Kati | august 4, 2008, 7:27 p.l.
noh, tõenäoliselt ei ole mõtet ümberrääkida inimest, kes silmnähtavalt ei kavatsegi nõustuda. aga sel juhul võib ju kasutada muid meetodeid oma tahtmise saamiseks. püüda ntx mõjutada ülejäänud ühiskonda nii palju, et ta on sinu, mitte vastujauraja poolt.
siis veel, et teinekord on parem pool muna kui …jne.
kui on näha, et midagi ei õnnestu saavutada täies mahus, tasub ilmselt võtta mingi kompromiss, milleni kumbki vähegi tulla suudab.
6.
Vanasõnapelmeen « Homo homini homo est | august 4, 2008, 10:17 p.l.
[…] pika aja on keegi siuke jultunud nõid, et üritab mind blogosfääri järjekordsesse teemapüramiidi müürida, aga tuleb […]
7.
Targad vanasõnad « Larko peegel | august 5, 2008, 11:39 e.l.
[…] Kati tahab, et ma vanarahva tarkust edasi jagaksin. Pean küll jätma spetsiaalse soovi savo rahvatarkuste […]
8.
poolhäälne | august 8, 2008, 9:21 e.l.
tavaliselt seda ütlust lihtsalt kasutatakse kuidagi totaalse allaandmise õigustamiseks, mis mind just ei vaimusta.
Enamasti kasutatakse seda alistumise märgiks. “Okei, annan alla. Minu argumendid sinu veenmiseks on otsas, aga igastahes oled sina loll ja mina targem kui sina,” tahetakse sellega enamasti ütelda. Vähemasti nii see paistab, kui jutuks ei ole liivakastis üksteisele liiva näkku pilduvad kättemaksuhimulised kolmeaastased, ja ma loodan, et ei ole.
Aga kui selles vanasõnas mitte otsida alistumist, mis rumaluse võidule laseb, vaid vaadelda pisut teise nurga alt? Ja kui lähtuda sellest, et mina kui järeleandja ei alaväärista a priori seda, kellega väitlen?
Kahest targast targem tark või kahest lollist targem loll on see, kes on valmis teatud kompromisse tegema, mitte ei jaura seni, kuni pill on lõhki. Ei saa ju eeldada, et targa vastas on alati ja igal juhul loll. Kui tark on tõesti tark, siis võiks olla tark nii tark, et ei lasku tühja vaidlusse lauslolliga ega raiska end selle peale, vaid annab järele ja tegeleb millegagi, mil on resultaat – sest kui ta lollidega vaieldes tuuleveskitega võitleb, siis on ta ise üks paras narr ja loll. Endast oluliselt rumalamatega ei maksa väidelda – ja ei maksa teisi niiväga endast rumalamaks pidada ühti, et vanasõna tõe pähe võtta.
St kui võtta seda ütlust täht-tähelt, siis tuleb lugeda “kahest ühesugusest on targem see, kes on valmis kompromissideks”.
9.
poolhäälne | august 8, 2008, 9:22 e.l.
oi, mis mu arvuti nüüd tegi? ei parandanud mu teksti, vaid duubeldas. Seep see onn, kui oled blogiilmas juhukülaline. Kati ehk kustutab esimese, mittevajaliku postituse ää…
10.
Kati | august 8, 2008, 10:11 e.l.
kustutin.
tegelikult on ehk ka veel variant, et tark inimene saab aru, et jutt, mida ta parasjagu ajab, on loll ja pole väärt edasi ajamist. iseasi, kas ta siis just sellepärast järele annab, et targem on.
11.
eve67 | august 24, 2008, 7:27 p.l.
Kured lähvad – kurjad ilmad,
haned lähvad – hallad maas,
luiged lähvad – lumi taga.
Kõige ilusam vanasõna – kõlab nagu laul (kes sellle küll välja mõtles!) ja kasulik teada veel pealegi 🙂