Haritud inimesel pole vaja raamatuid lugeda

august 8, 2008 at 10:08 e.l. 33 kommentaari

On vana tõde, et oma seksuaalelust rääkides inimesed enamasti valetavad. Sõnades on kõik viis korda emasemad, isasemad, ihaldatumad, kogenumad kui tegelikult. Täpselt samamoodi hakatakse valetama, kui jutt on lugemusest, väidab Pierre Bayard, prantsuse kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik.

See tuleb, ütleb Bayard, sellest, et on teatavad (seltskonniti erinevad) kanoonilised tekstid, mida seltskonna liikmed on justkui kohustatud lugema ning lugemata jätmine toob kaasa hukkamõistu. Samuti on lugemusega bluffimise taga arusaam, et raamatust rääkimiseks, sellest arvamuse kujundamiseks peaks justkui olema selle läbi lugenud.

Vale puha, arvab Bayard. Ja küsib, kust õigupoolest tõmmata piir lugemise ja mittelugemise vahel. Kas raamat on loetud, kui seda on lehitsetud? Aga mis siis, kui on tähelepanelikult loetud, aga unustatud? Sest, olgem ausad, teksti unustamine algab paralleelselt selle lugemisega ja kui paljud meist mäletavad täna hästi näiteks kümme aastat tagasi loetud teksti? Kas ei taba meid näiteks lapsepõlves loetud raamatuid lugedes sageli pettumus (ah, ma mäletasin seda kõike hoopis teisiti? Nii et rääkides loetud raamatust, me ei räägi ehk sugugi sellest raamatust, vaid mingist oma peas loodud asendusobjektist?

Või mis siis, kui oleme raamatust ainult kuulnud (teiste arvamusi lugenud), kuid oskame selle ometi paigutada suuremasse kirjandus- ja kultuuriloolisesse konteksti, ehk nagu Bayard ütleb kollektiivsesse raamatukokku.

See, arvab Bayard, ongi oluline. Eks andkem sõna talle endale.

“Haritud inimene peab püüdma tabada suhteid ja seoseid, mitte üht kindlat raamatut, täpselt samamoodi, nagu raudteeliikluse korraldaja peab jälgima rongidevahelisi suhteid ehk teisisõnu marsruutide ristumisi ja võimalikke ümberistumisi, mitte ühe või teise rongi sisu. /…/ kultuurivallas on ideede vahelised seosed palju olulisemad kui ideed ise./…/

Mitte see ei ole haritud inimene, kes on lugenud üht või teist raamatut, vaid see, kes teab, et need moodustavad terviku, kes suudab selle tervikuga hakkama saada ning üht elementi teiste suhtes paigutada.”

Bayard arvab, muide, õrritavalt, et kõige huvitavamat vestlust võivad mingist raamatust pidadagi ehk need kaks, kellest kumbki pole seda teksti tegelikult lugenud.

Ja ta pakub lugemuse tähistamiseks oma klassifikatsiooni ehk lehitsetud teos, unustatud teos, kuuldud teos ning pluss- ja miinusmärgid tähistamaks arvamust, mis kirjutajal sellest teosest on.

See klassifikatsioon meenus mulle, kui vaatasin taas blogosfääris levivaid raamatumeeme, mida kord küll juba täie tõsidusega teinud olen, ja tundsin, et pooltel (eee..eeeps, vist rohkematel) juhtudel peaks leotud raamatu märkima unustatuks, sagedasti ka lehitsetuks, ja, tõepoolest, arvamust raamatute puuduste ja vooruste osas jagub kapaga, ükskama, kas ma neid siis tegelikult lugenud olen või mitte.

Bayardi teksti “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” soovitan aga päris rõõmsasti lehitseda. Uskuge, see mõjub vabastavalt. Pärast seda võib kerge südamega öelda, et näiteks “Tõde ja õigus” on a) geniaalne suurteos, b) ilge saast, ja mõlemat arvamust kenasti põhjendada, mis sest, et hiigeloopust lugenud pole tegelikult suurt keegi. Või on?

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Vanad sõnad Tartu ja Tallinn pole ainsad linnad maailmas, või mis?

33 kommentaari Add your own

  • 1. Wild  |  august 8, 2008, 11:06 e.l.

    On ikka, kolme viimast osa tundega justkui üritaks vägisi saepuru sisse süüa.

    Aga see oli veel ajal, kus mul polnud “kultuursnobismi” arenenud ning kõik valimatult läks. Praegu alustades jääks “Tõde ja Õigus” minust igavesti poolikult loetuks.

    Vasta
  • 2. Leeloo  |  august 8, 2008, 11:16 e.l.

    Ma tunnen ka ühte inimest, kes kõik 5 osa on läbi lugenud ja ilmselt mäletab ka, millest jutt käis. Ise teise osa poole peal.

    Vasta
  • 3. Larko  |  august 8, 2008, 11:16 e.l.

    Sinna juurde võiks veel lisada teosed, mida pole raamatu kujul loetud, kuid nähtud on lavastus või linastus. Klassikute puhul võib mitu eri lavastust vaadata, misjärel kohe kindlasti suudab raamatugi sisu sujuvalt arutada. Minu puhul võiks sedasi “loetuks” märgistada näiteks järgnevad teosed: Pisuhänd, Nimed marmortahvlil, Keisri hull, Põrgupõhja uus Vanapagan, Juudit, Kõrboja peremees, Suvi, Sügis jpt.

    Vasta
  • 4. Kati  |  august 8, 2008, 11:17 e.l.

    Wild,
    pean ausalt tunnistama, et minu puhul on tegemist lehitsetud lektüüriga.

    tegelikult ma mõtlesin tükk aega, et kui Bayard väidab, et enamik prantsuse kirjandusteadlasi pole lugenud Prousti, kuid ei tunnista seda mingi hinna eest, siis mis oleks samasuguse tähenduse- ja suhtumisväljaga asi eesti kirjanduses. “Tõde ja õigus” vast on.

    Vasta
  • 5. Kati  |  august 8, 2008, 11:22 e.l.

    Larko, jep.
    See käib kenasti sinna “kuuldud teose” määratluse alla.
    Kusjuures võiks aretada teooriat, et kollektiivses raamatukogus on mingi hulk tekste, mida sisuliselt kõik, ka selle kultuuri kirjaoskamatud loevad.

    ntx “Romeo ja Juulia” on raudselt “loetud” kõigil meie õhtumaise kultuuriruumi inimestel, ka siis, kui seda reaalselt käeski pole hoitud.

    Vasta
  • 6. poolhäälne  |  august 8, 2008, 1:32 p.l.

    Ma lugesin T&Õ I osa läbi I klassi järgsel suvel, olin 7 aastat vana ja mulle meeldis see raamat väga. II osa meeldis ka, IV ja V osa ni enamvähem. Revolutsioonilist jura ma pole kunagi suutnud eriliselt hinnata, juba see teema peletas, nii et olen täielikult unustanud, kas olen seda lugenud või mitte, aga arvan, et voogeldasin end keskkoolist niiviisi läbi, et ei pidand siiski ennast väga vägistama selle “tõmbsäärega”.
    Asi ilmselt polegi selles, kas oled üht või teist lugenud või mitte, vaid ehk hoopis selles, kas sul on sellesse mingi suhe. Sellesse, kes on arvatavalt paljusid mõjutanud – või kellest väidetakse, et ta on paljusid mõjutanud. Ja ilmselt on siin mingi meinstriimi värk, mis mängib… Paljutsiteeritud autorid ju “loetakse ette”, neid ei peagi ise lugema. Mul ei ole küll häbi tunnistada, et ma ei ole ühtegi Coelho raamatut läbi lugend, näiteks, ja kaht viimast Potterit ka enam mitte, ju ei huvita… või alles tuleb see aeg. Neid raamatuid, mida ma olen lugenud, on ju vaid piisk kogu raamatumeres. No miks ma siis peaksin häbenema ei-vastust, kui keegi mult küsiks – kas ma olen seda või toda lugend – ma vastaks ausalt – ei – ja küsiks vastu, aga kas ta ise on, ja et miks ta arvab, et ma võiksin seda lugeda või peaksin lugenud olema… ja siis ehk ükskord loengi.

    Olen kuulnud, et üleüldse on olemas kümmekond Suurt Lugu, mida siis ikka ja jälle jutustatakse – ja mida ikka ja jälle kuulda tahetakse. On Loomise Lugu, Vaeslapse Lugu, Kaunitari ja Koletise Lugu, Surmast Tugevama Armastuse Lugu, Nutika Väiksema Venna Õnneleidmise Lugu, Pahade Palgasaamise Lugu ja ehk veel mõned, mis meile ühteviisi vaatavad vastu nii ladinaameerika telenoveeladest, romaanikaante vahelt kui ullivuudi filmidest. Vaid vaatenurk muutub, iga lugu ju nõrgub läbi oma jutustaja nagu vesi läbi kivide, lahustades sealt midagi ja kaasa võttes… ja nii ongi, et vesi võib maitseda kord karastava ja kargena ning teinekord olla vastik ja liisunud, jäädes ikka sellekssamaks keemiliseks H2O-ks koos selles lahustunud soolade ja gaasidega…

    Vasta
  • 7. Kati  |  august 8, 2008, 1:40 p.l.

    jah, kusjuures nende arhetüüpsete lugudega on nõnda, et keegi ei tea ju, kust nad õieti alguse said ja keegi ei suuda miksipärast luua ka ühtki uut. kõik uued lood taanduvad ikka mingile olemasolevale Suurele Loole.

    tea, kust inime nad võtnud on? verega? piimaga?

    Vasta
  • 8. heli  |  august 8, 2008, 8:01 p.l.

    Ma olen lugenud Tõe ja õiguse kõiki osi peale kolmanda (see oli see revolutsiooniteema, eks). Esimene ja viies meeldisid, teine ka enamvähem, neljandast aru saamiseks olin liiga noor ja tegelt olen korduvalt mõelnud, et ehk peaks selle nüüd paarkend aastat hiljem uuesti läbi lugema, sest ega ma tookord poolest sisust ikka aru ei saanud küll.
    Romeot ja Juliat püüdsin lugeda, aga ei suutnud. 😀
    Coelho Alkeemik meeldis jõledamalt, siis lugesin midagi temast veel, mis tundus nämmutamisena, siis sattus mu kätte Veronika tahab surra, mis enamvähem jälle meeldis. Aga samas sain mingi Coelho-väsimuse sellest.
    Viimati lugesin triloogiat võluriõpilasest ja nüüd üritan juba mitmendat korda asuda lugema Mauri viimset ohet, mis olla hää raamat. Aga igakord tuleb midagi vahele ja nii see mul siin ootab ja ootab.

    Vasta
  • 9. heli  |  august 8, 2008, 8:03 p.l.

    Aga see määratlus, et sirvitud raamat, loetud aga unustatud raamat jne, on üsna leidlik. Ja tõepoolest, mõni selline raamat, mida pole lugenud, aga mille lugu on nii kuulus, et kui lõpuks lugema hakkad, siis tuleb pettumus: kuuldud lugu on parem kui raamat ise.

    Vasta
  • 10. Nirti  |  august 8, 2008, 9:25 p.l.

    Kati, nende arhetüüpide ja monomüütidega on selline lugu, et loe ühe geniaalse inimese raamatut. Seletab ilusasti kõik lahti, väga hea ja põhjalik raamat. Ülejäänud kamp ka – lugege.

    http://en.wikipedia.org/wiki/The_Hero_with_a_Thousand_Faces

    Vasta
  • 11. Ramloff  |  august 9, 2008, 7:41 e.l.

    Üldiselt on täiesti naljakas, kuidas ma mõne raamatu puhul mäletan rohkem seda, kuidas ma ta raamatukogust võtsin ja tagasi viisin, kui seda, kuidas ma ta läbi lugesin. Näiteks “Tuleingliga” on mul meeles just raamatukogus käik ning raamatu lugemise ajal mõeldud mõtted, et “on küll hea raamat, selline müstiline” … aga raamatust endast ma ei mäleta mitte midagi – ei ühtegi tegelast, süžeeliini ega isegi midagi miljööst, milles tegevus toimus.

    Vasta
  • 12. Ramloff  |  august 9, 2008, 7:47 e.l.

    Ma muuseas tegin otsuse, et loen Tõe ja Õiguse ikka läbi. 100 lk on juba loetud, veel pole muidugi selle tavalise poolelijäämiskoha juurde jõudnud. Eks näis, ehk suudan nüüd selle läbi ka saada.

    Coelho on minu jaoks autor, kellest olen kaht raamatut lugenud just selle tõttu, et neid on mulle soovitatud ja mõlemal korral olen pettunud. Ma tahaks nagu, et seda laadi romaan jätaks rohkem otsi lahtiseks. Coelho on ehk minu maitse jaoks liiga avalikult didaktiline.

    Vasta
  • 13. oHpuu  |  august 9, 2008, 9:45 e.l.

    “Tõe ja õiguse” esimest köidet yle lugeda igasuguse vanema rahvaelu ja suulise pärimuse ning laulude-tantsude kohta vahepeal kogunenud teadmiste valguses oli täitsa huvitav. tekkis mõte, et pane või kokku selle esimese köite soundtrack nendest lauludest ja tantsudest, mis kummitasid.

    ilmselt oleks selle idee täielikuks realiseerimiseks vaja teha “Tõe ja õiguse” esimesest köite valitud stseenidest (ja pigem kõrtsi- ja peostseenidest, unustades nimme kanoonilised tööstseenid, mida on ju ometi sama palju või vähem kui seda lõbutsemist ja laulmist), kasutades eranditult tolle aja soundscape’i kuuluvaid kunsthelisid.

    Vasta
  • 14. oHpuu  |  august 9, 2008, 9:59 e.l.

    ja tegelikult need yhesed arvamused, et saast või geniaalne, need põle minu meelest punast krossi ka väärt, kuigi Nirti hakkas selle Bayard’i-jutu peale just nimelt siukestega lehvitama. noh, inimeste kohta võib ka kahe sõnaga halvasti öelda, aga see pole ilus. raamatuid võiks minu meelest aga kohelda umbes sama viisakalt kui inimesi. mõlemist võib pikalt ja põhjalikult mõtiskleda ja arutleda – isegi kui ei tunne -, nii et jutt on huvitav ja hariv. mulle meeldivad igasugu pisiasjad. minu lemmikžanrid, mida yle kõige lugeda armastan, on raamatuarvustus, bibliograafia ja raamaturiiul. need annavad piisavalt palju mõtlemisainet.

    Bayard’i viidatud raamatukoguhoidjast saan ka väga hästi aru: praegugi pilku tõstes näen riiulis ysna paljusid raamatuid, mida ma lugeda ei kavatsegi, aga millest suudaksin loengu kokku bluffida. (no mitte loengut igayhest, aga kui võtta viis-kuus, siis võiksin tund aega täis rääkida. jääb ainult kysimus, kuidas need viis-kuus yhe teema alla koondada, a see on kah tehnika kysimus.)

    vat nii on huvitav. vat nii kipuvadki tegelt snooblikud haritud inimesed minu meelest rääkima, sest raamatu kohta “saast” öelda (ykskõik, mispärast – ikka on see nagu sylitada teiste inimeste kaevatud kaevu, sest see sisaldab sealhulgas põlgust toimetaja ja keeletoimetaja ja kirjastaja ja trykkali ja köitja vaeva ja raisatud tundide suhtes) on minu silmis raskem rikkumine kui möönda, et pole yht või teist asja lugend.

    no aga seda Bayard ka soovitab: raamatu autorile tuleb tema raamatu kohta öelda midagi head, aga ebamäärast. see on tal hea mõte.

    Vasta
  • 15. jerruke  |  august 9, 2008, 4:44 p.l.

    Nick Hornby “The Complete Polysyllabic Spree” läheb ka teemasse, natuke Bayard’iga kokku.

    Ühte Coelho raamatut olen lugenud, rohkem ei näe mõtet lugeda. Ühtegi Potterit pole ka lugenud, ei leia, et mind peaks selle pärast asumisele saatma, sest ma olen lugenud muid huvitavaid raamatuid, eksole.

    Vasta
  • 16. Nirti  |  august 10, 2008, 11:59 e.l.

    “kuigi Nirti hakkas selle Bayard’i-jutu peale just nimelt siukestega lehvitama.”

    Kus ma täpselt millega lehvitanud olen…?

    Vasta
  • 17. Nirti  |  august 10, 2008, 1:09 p.l.

    Oi näe, pihta sain nüüd, lihtsalt kohe esimesel hetkel ei tulnud pähe, et see, kui ma ühe lausega toon välja mõned näited loomingust, mis mulle peale ei lähe ja ka põhjendan ausalt, et miks ei lähe, et see kuidagi mõne esteedikese ilumeelt riivab ja põlgusega lehvitamiseks või jumal teab milleks lahterdub.

    Jah, kui sa ikka kõigi maailmas sündinud kunstnike maale oma koduseintele ei taha või kõigile kunagi ilmunud raamatutele hääle kähedaksminekuni hosiannat ei röögi laulda või ülepea milleski ka negatiivset näed, siis sa oled sündinud snoobharitlane, kes pole punast krossigi väärt.

    Loogika on briljantne ja jalustrabav.

    Vasta
  • 18. luize  |  august 11, 2008, 4:09 e.l.

    Mina lugesin Tõde ja Õigust juba kooliajal. Imelik on, et kolmas osa, iseenesest ju kõige lühem ja ka kuidagi intensiivsem, ei meeldi eriti… aga teater tehti sellest ju hea. Neljas osa võibolla on kõige tihkem, Karusoo sai sellest mu meelest kõige paremini aru oma Täielises Eesti Vabariigis.
    Aga ma ei ole küll kuidagi nii mõelnud, et Tõe ja Õiguse mittelugemist peaks kuidagi varjama. Lõppeks pole see ju miski hõlbus tekst.

    Vasta
  • 19. poolhäälne  |  august 11, 2008, 9:11 p.l.

    Asi ei ole ju ka ainult raamatuis. Nõndasamuti on olemas mingid krestomaatilised filmid, mida kõik justkui peaks näinud olema (ja mis pidanuks mõistagi olema oluliselt muljet avaldanud), süvamuusika, mida kindlasti peaks olema kuulnud ja mida tuleb südamest armastada, kunstiteosed, millest haritud inimene teab vähemasti nime ja on reprot näinud, aga tõeline esteet teab isegi autorit ja oskab nimetada muuseumi, kes nimetatud taiest tänapäeval valdab. Eks see ole algaja elitaari valvefassaad, mis teatud mõttes ei erine rullnoka vanast bemmist, põlveõndlas kõlkuva persega pükstest või tibi roosadest viiesentimeetristest kunstküüntest. Kõige selle moto on “aga teistele ju meeldib.” Sama hästi võib moteerida – aga teistele ei meeldi. Nii ei tunnistaks algaja elitaar eales avalikult, et tal on kodus lauasahtlis terve hunnik plaate süldimuusikaga, mida ta siis kuulab, kui kedagi tunnistamas ei ole, või et viimane kord filmilaenutuses käies sai võetud üks väärtfilm ja üks pornokas, ja see krdi väärtfilm saigi vaatamata tagasi viidud, sest aega ei olnd.

    Mure selliste asjade pärast lõpeb ilmselt siis, kui saabub tõdemine, et teistele ei lähe kuigivõrd korda see, kas oled niitset, dostojevskit või tammsaaret lugend, kuni neil sinuga millestki rääkida – või vaikida – hää on.

    Aga iseenesest on täitsa kibur kujutada endale ette olukorda, kus grupp inimesi arutlevad kellegi kirjapandu üle tõsimeelselt ja innukalt, kusjuures ükski neist ei ole tegelikult seda lugenud, millest jutt käib…

    Vasta
  • 20. poolhäälne  |  august 11, 2008, 9:12 p.l.

    kusjuures, enamik kommentaariume ongi just viimane. Keegi ei viitsi lugeda artiklit, kommentaare lugedes tekib mingi “pilt ette” ja siis hakatakse tuld andma…

    Vasta
  • 21. oHpuu  |  august 12, 2008, 9:12 p.l.

    “Aga iseenesest on täitsa kibur kujutada endale ette olukorda, kus grupp inimesi arutlevad kellegi kirjapandu üle tõsimeelselt ja innukalt, kusjuures ükski neist ei ole tegelikult seda lugenud, millest jutt käib.”

    kujutan kyll ette: mõni seminar ylikoolis. olen sellistel viibinud. või noh, arvestades meie seminarikultuuri, siis seal ollakse pigem niipalju vait kui võimalik, nii et ei ole ilmselt parim näide. niisiis, järgmine näide: rahvusvahelise humanitaaride konverentsi õhtu mõnes Tartu söögi/joogikohas. nähtud ja tehtud.

    Vasta
  • 22. oHpuu  |  august 12, 2008, 9:52 p.l.

    ahjaa, alati võib mängida seda mängu, milles võistu ja näivalt sundimatu vestluse käigus mainitakse tuntud autoriteetide yha tundmatumaid teoseid, mida veerandtund edasi. vaata ka näiteks Smugopediat, sealt annab lõike varastada ja meelde jätta, et vestluses tarvitada.

    võrreldes näiteks kihelkonnamänguga, kus lihtsalt seltskonnas päripäeva igayks nimetab yhe Eesti kihelkonna, kukkudes ringist välja, kui nimetab mõne, mis on juba nimetatud mängu samas voorus, on selline obskuurse literatuuri diskursuse mäng tunduvalt vabamate reeglitega ja, hm, vast mängulisem (ludikroossem?).

    Vasta
  • 23. ahaa  |  august 13, 2008, 1:38 p.l.

    hmh. tõde ja õigus on mul tõesti läbi loetud. samuti romeo ja julia ning hamlet. sõda ja rahu on poolenisti loetud, lõpupoole käis see üsna “üle kolme lehe” stiilis.

    aga vaat igasugu manne, kafkasid ja balzace ma lugeda ei suuda (kuigi isa goriot ja nii mõnigi veel on siiski suure surmaga läbi loetud). ja mida inimesed švejkis leiavad, sellest ei saa ma tänapäevani aru – olen seda vist 4 korda alustanud ja no ei jõua lõpuni.

    seevastu teatud helged ja inimlikud teosed (mida depressiivsuse ja keerulisuse puudumise tõttu kergeks ja mõttetuks peetakse) mulle jälle vägagi meeldivad 🙂

    aga – sellest ma ei saanud aru, miks seksuaalsusest rääkides peaks valetama. ausalt. s.t. ma reeglina ei räägigi sellest ja kui rääkimist vajalikuks pean, siis milleks valetada? mis mõte rääkimisel siis üldse on, kui valet suust välja ajad?

    Vasta
  • 24. poolhäälne  |  august 13, 2008, 6:03 p.l.

    On vana tõde, et oma seksuaalelust rääkides inimesed enamasti valetavad.

    Inimesed valetavad siis, kui nad tunnevad, et tõe rääkimine vähendaks nende väärtust selle silmis,kellele nad seda räägivad. Inimesed kalduvad pigemini rääkima seda, mida tahetakse kuulda, või üritavad oletamisi pihta saada sellele, mida arvavad kuulda tahetavat. Kui seksuaalsusest rääkides inimesed valetavad, siis usuvad nad, et sugumürsk olla on popp, ent niisamuti võidakse liialdada ka vagaduse ja kasinusega… Meelelisus nagu ka kasinus võib teatud puhul omada praktilist inimlikku väärtust ning tsölibaadiaastad või maha murtud voodipartnerid – nii tegelikud kui väljamõeldud – on konkreetselt mõõdetavad suurused. Seevastu kirjandus kitsamalt ja kunst üldisemalt on suur ja konkreetse praktilise väärtuseta fiktsioon, mille headust objektiivselt võttes võimalik mõõta ei ole. Seda kummalisem on, et mõni teos suudab küündida kultusliku staatuseni ja oleks põnev aru saada, mis on see miski, mis selle põhjustab…

    Vasta
  • 25. heli  |  august 16, 2008, 10:48 e.l.

    “Inimesed kalduvad pigemini rääkima seda, mida tahetakse kuulda, või üritavad oletamisi pihta saada sellele, mida arvavad kuulda tahetavat.”

    Kui räägid seda, mida kuulda ei taheta, siis üsna pea avastad, et pole enam kellegagi rääkida 😉

    Vasta
  • 26. Eesti « Top Posts  |  august 17, 2008, 4:57 e.l.

    […] Haritud inimesel pole vaja raamatuid lugeda On vana tõde, et oma seksuaalelust rääkides inimesed enamasti valetavad. Sõnades on kõik viis korda emasemad, […] […]

    Vasta
  • 27. KK  |  august 18, 2008, 12:56 p.l.

    Mul on vist juured nii maas kinni, et T&Õ läbilugemine ei valmistanud mingit piina. Nagu oma elust loe :D, st on asju, mis maal mitte kunagi ei muutu aga kui seost ei ole, siis huvi ei paku ka. Võitlused naabritega, maaga, hull töörügamine – kõik see oli minu lapsepõlves olemas. Osaliselt on vanematel siiani ja see on nii masendav…

    Mulle üldse AHT meeldib, lugesin keska ajal nii palju kui kätte sain. Alates jutustustest kuni romaanideni. Kõik mu kirjandid olid kuidagi AHTga seotud, see oli teema, millega mul oli seos ja nende ainetel oli lihtne kirjutada.
    MA pean end alati talitsema kui teele juhtub keegi, kes pole AHT lugenud :D. Tundub nii uskumatu.

    Ahjaa, Potterit ja Coelhot ei loe. Ei meeldi.

    Vasta
  • 28. Ramloff  |  august 19, 2008, 7:13 e.l.

    Palju õnne sünnipäevaks!
    Rahu, rõõmu ja kordaminekuid selleks uueks eluaastaks!

    Vasta
  • 29. juurak  |  august 19, 2008, 9:51 e.l.

    Ühinen ka Ramloffi õnnesoovidega – et palju palju palju kõike head ja paremat, mida hing ihaldab, et hea oleks tagataskust võtta, kui parasjagu peaks vaja olema!

    Vasta
  • 30. poolhäälne  |  august 19, 2008, 10:19 e.l.

    Musi-kalli-pai.

    Vasta
  • 31. notsu  |  august 19, 2008, 10:49 p.l.

    Jah, ma soovin ka, kõike ja rohkem.

    Vasta
  • 32. ahaa  |  august 22, 2008, 11:34 e.l.

    mulle just meenus, et ma olen vist ühe oluliku päeva ära unustanud. sestap silun juuksed ja püksipõlved sirgeks ja saadan oma parimad õnnesoovid sinnapoole teele!

    🙂

    Vasta
  • 33. eve67  |  august 28, 2008, 4:52 p.l.

    Haritud inimesel pole vaja raamtut lugeda. Aga miks tal on siis vaja selle kohta oma arvamust kujundada või selle raamatu teemal sõna võtta? Või on haritud inimesel võitmatu vajadus kuuluda seltskonda ja sellega koos tiksuda 😉
    Ei saa mina sotti. Põle vist haritud inime.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2008
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

%d bloggers like this: