Kes kellega magab ja kelle asi see on
mai 3, 2007 at 12:22 p.l. 12 kommentaari
Marta räägib kurjast lugejast, kes talle elamist õpetab.
Ei saa parata, see lugu ajab mind peaaegu luksumiseni naerma. Küllap sellepärast, et mu enese elu on ka vahelduva eduga poolel külal hambus olnud.
Eriti Paides. Sest kui nii umbes pool linna teab-tunneb su vanemaid, pole lootustki, et su enda elu muinasjutulisi legende ei tekita.
Nojah, eks mul oli puberteet muidugi. Ja mul olid sõbrad, kelle hulka eksis nii mõnigi minust tiba vanem meeshing. Ja siis ma kuulsin, ja mu vanemad kuulsid (telefonitsi ja suusõnal) kõigilt külamooridelt (ning puhuti ka vaameestelt), kuidas ma olen kahtlaste tuttavatega, kahtlaste kommetega ning pidevalt rase.
Isakandidaadid muidugi vaheldusid. Kusjuures seda, kas ma näiteks ahjualusega pidin ka külanaiste arvates lapse saama, ma ei mäleta. Seda mäletan küll, et nii mõnigi moor ikka uuris, mida me ometi kahekesi neis saksa keele tundides teeme. See lihtne tõsiasi, et ehk tõesti saksa keelega tegeleme, ei tulnud neile vist pähe.
Mismoodi me kodanik Miliusega kultuurimaja baaris kohalikke prouasid šokeerisime võib siit lugeda.
Samuti kanti vapralt ette kõik mu harvad salajased Vallimäe-suitsud ja napsid.
Ainult ükskord oli tõeline pettumus. Siis, kui me punkarist naabripiigaga linnas käest kinni jalutasime, lootes, et ehk hakatakse meist kui lesbipaarist rääkima. Tuhkagi. Räägiti hoopis, et mul on uus kole poiss.
Jaburnaljakas selle kõige juures oli, et ma tol ajal olin tegelikult täitsa viks ja viisakas laps ega suhelnud kellegagi viisil, mis võinuks lapsesaamisega lõppeda või muidu siivutu olla.
Kui tuld ei ole, tuleb vähemalt suits ise välja mõelda, eks ole. Maailmas on kord inimesi, kes teiste elu kui seebiseriaali tarbivad. Tulgem siis neile vastu ja andkem ikka võimalust endast midagi põnevat rääkida, sest võibolla teeb see ligimese päeva veidike sisukamaks (:
Entry filed under: elu (pole vajagi osta).
12 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
printsess | mai 3, 2007, 1:27 p.l.
Eks Tallinn ole sama väike, minuni Jõuavad isegi sellised rasedusjutud kuskilt ema sõbranna lapse sõbrannalt, et mina olevat blogis kirjutanud, et ma olen rase.
Eks need külamutid ootavadki, et keegi oleks kole paha ja moraalitu, et saaks aga jahvatada. Kellegi sündsast elust on harva kogu maailm huvitatud. Ikka tahetakse pahandusi.
2.
luize | mai 3, 2007, 1:58 p.l.
Nääd, oleme suisa ühekandimehed.
Aga mulle Paide jätkuvalt ei meeldi. Neist linnadest, kus olen elanud, on see kindlalt viimasel kohal.
Vormiliselt polegi miskit suurt ette heita. Kultuurimaja on muidugi jõhker jurakas. Aga Vallimägi päris kena. Mulle ei meeldi sisu, ehk inimesed, kes selles linnas elavad. Nad on isegi täitsa vastumeelsed. Minu kogemus ütleb, et Paides elavad 85% ulatuses rumalad, kurjad ja ahned inimesed.
Sellised inimesed saadavadki martadele ja potsatajatele murelikke kombluskirju.
3.
Punane Hanrahan | mai 3, 2007, 2:48 p.l.
Nujaa, aga halvimalgi juhul on seal siiski 15 protsenti inimesi, kes pole ei rumalad, kurjad ega ka mitte ahned:)
Aga üldiselt – eks selline jama kipu olema igal pool. Seepärast tulebki elada suurlinnas. Paraku Eestis ühtegi suurlinna ei ole:(
Mulle tegelikult kultuurimaja ehitisena meeldib, aga see, kuidas Vallitorn restaureerimise käigus ära reostati, ei meeldi mitte kuidagi.
Erinevalt Katist ise Paidest pärit ei ole.
4.
Ramloff | mai 3, 2007, 4:48 p.l.
Minul seostub selliste kirjutajatega ikka selline stsenaarium:
Inimene ise on oma kristlikus abielus õnnetu (ma ei usu, et õnnelik inimene teiste elule nii suurt tähelepanu pööraks, et hakkaks neile kirju saatma), aga et märtrid on Jumalale armsad, siis naudib ta omamoodi seda õnnetuolemist, sest see teeb teda ju pühamaks (“Vaadake mind, ma olen abielus õnnetu, ent ometi ma ei luba endale õnne, mis tuleb patu kaudu”), ent ainult seni kuni keegi näitab, et saab ka teisiti. Et aga inimene tahab tõrjuda asju, mis talle haiget teevad, siis vallandub temas kohe selline “moraalselt õigustatud” viha, millega ta eeskätt iseendale tõestab, et ta on ikka õigel teel ja nood teised on patused.
5.
Kati | mai 3, 2007, 7:13 p.l.
luize,
ma ka arvasin kunagi, et ongi 80 prossa lolllid ja halvad inimesed seal linnas.
enam ei arcva. nüüd ma arvan, et neil oli lihtsalt igav,
6.
tibutriin | mai 3, 2007, 7:29 p.l.
ma pole ise sellist ‘väikelinnaidülli’ kogenud (küll aga Tallinnas ja päris ‘maal’ inimestel hambus olnud), ma ei tea, kas ühel või teisel põhjusel, aga Sinu Paide-lood tunduvad hästi-hästi armsad. tahaks kohe veel. 🙂
7.
annemuri | mai 4, 2007, 5:57 e.l.
Kaua sa ikka jaksad mõtelda puudest või porgandist või millestki taolisest. Inimene, sotsiaalne olend ja karjaloom, mõtleb ikka inimesest. No ja mis sa sellest inimesestki niisama, kuidagi üldiselt mõtled. Pigem lahkavalt siis, analüüsivalt, arutlevalt. Vajadus teada, mis teiste inimestega toimub, on ilmselt meisse orgaaniliselt sisse kodeeritud. See on empaatiavõime negatiivne külg, sest mingit äraspidist empaatiat ilmutatakse ka nende suhtes, kes seda ei vaja ega eelda, ja teisalt ilmutavad mõned eksemplarid teise äärmusena vajadust olla pidevalt nähtavad, kuuldavad ja analüüsitavad e tagaräägitavad. See on nähtus, mis toidab täiesti omaette majandusharu, mis õitseb ja viljub igas kliimatsoonis – see väetab kollast meediat ja igasugu parishiltoneid ja prouabeckhameid ja farmigaabriele. Rafineeritum seltskondlik pärimus pannakse kirja ja sellest sünnib kollane ajakirjandus, aga kohalik liigub suust suhu.
Tõde on igav ja väsitav. Väikelinna elu on üksluine, tapetakse harva, varastatakse vähe ja kinopilet on kallis. Inimesed elavad oma elusid üksteise ees ja igavusest pole muud teha. Kõike ei saa ju ka ära keelata, las räägivad. Küsin, et mis sellest, et räägivad? Miks peaks see sulle kuidagi omakorda korda minema?
Mulle väga meeldis see, mis Ramloff rahulolematusest ja märterlusest kõneles, aga jumal tänatud, et suurem osa inimkonnast suudab end niivõrd valitseda, et igale ihukihule otsekohe järele ei anna. Kellel meist aegajalt kiusatusi ette ei tuleks, aga mis sellest välja tuleks?
8.
Kati | mai 4, 2007, 6:48 e.l.
nojah, ma olengi ausaltöelda jõudnud ammuks järeldusele, et las räägivad. 🙂
9.
Ramloff | mai 4, 2007, 7:55 e.l.
Nõus, annemuri, aga täiendaks seda sellega, et ka sellise kirja saatmine on ihukihule järgi andmine.
10.
annemuri | mai 4, 2007, 10:14 e.l.
Oi, Katikene, sa oled mind täna kohe inspireerinud 🙂
Ramloff: peaaegu kõige puhul, mis inimene teeb, on tal valida, kas teha või mitte (no kui mõned kõige ihulisemad paratamatused välja jätta). Teiste inimeste õpetamine on kahtlemata nähtus, mis ei peaks tungina nii sügaval sees istuma nagu näiteks roojamistung, aga kui juba, siis on ka resultaadid üsna võrdselt hinnatavad, nagu tõendab ka see juhtum, millest Väike nõid alustas.
11.
Kes kellega magab ja kelle asi see on « Homo homini homo est | mai 4, 2007, 2:06 p.l.
[…] Kes kellega magab ja kelle asi see on May 4, 2007 Posted by Wild in Mitmesegast, Päevakaja. trackback Jajah, käisin teemajas, saite õigesti aru. […]
12.
otsija | mai 5, 2007, 12:23 p.l.
Kuni kuulujutud kedagi ei kahjusta, las lõksutavad.
Kunagi meie tänaval levisid kuulujutud kahe naabrinaise kohta, kes teineteise pool aegajalt teed joomas ja lobisemas käisid, et nad on lesbid ja neil on armusuhe. 😀