Aeg kahe armastuse vahel

See, et ma talvel ostetud ja poolepeale loetud raamatu kotti konspektide vahele unustan ja selle alles kesk suve kogemata üles leian, pole minupuhul imestamist väärt. Pigem väga tavaline.

 Küll on armsalt hämmastav, et lugu, mis algabki käredas südatalves ja lõpeb sisuliselt jaaniööl, puutub mulle taas näppu just jaanipäeval. Nõnda ma siis lugesingi selle raamatu mõlemad pooled läbi õigel ajal ja õige ilmaga.

Aga veel, selle raamatu viimaselt leheküljelt leidsin ma midagi, mis haakus mu meelest nii ilusti täpselt ja olemuslikult kõigi nende juttudega üksi ja kahekesi, enese sees või teistega koos olemisest, mis aegajalt Ramloffi juures kõne alla tulevad, et ma ei saa muidu, kui tsiteerin.

“Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tulle lõhna, ja parfüümi, puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna. Pärastlõunased varjud on pikad ja jahedad; raamatu lehed kahisevad tasakesi. Nüüd muusika lakkab. Summutatult, seintest vaigistatult, vaevalt kuuldavalt kostavad hääled väljast. Vähehaaval need tugevnevad. Toa vaikus täitub neist; selle mahedatesse aroomidesse hakkab segunema sigari, heitgaasi, mehehigi lõhna; piibutubaka, toolieenile visatud mantli välisõhu lõhna, musta pesu, hommikuse ajalehe, kange kohvi ja veel soojade linade lõhna. Nüüd ärkab kass, kes on hästi söönult põrandal maganud. Tuba muutub varjuderohkeks, ahtaks; nüüd on see juba täis suitsu, lärmi ja lõhnu, trammivagunite pidurdushääli, krohvitolmu, samme ja hüüdeid. Seinad on õhukesed, jõuetud. Uste ja akende lukud ei pea enam: nüüd on tuba tänavate öösse lahti.”

Raija Siekkinen, „See oli siin“. Piret Saluri tõlge.