Netielu petlik turvalisus

Mõnikord näikse mõned teemad justkui õhus olevat ja sealt kõigile korraga suhu tulevat. Seekord siis anonüümsus ja (enese)tsensuur. 

Täna kirjutab Randpere nii. Eile mõtiskles mutt naa.

Tagatipuks kõneles üks tuttav eile, kuidas ta kogemata tuvastas ühe vana foorumihai pärisnime. Tegemist on inimesega, kes on koguaeg kiivalt oma eraelu kaitsnud ega ole netituttavatega kordagi reaalis suhelnud. Paraku piisas paarist isiklikumast vihjest, mis see inimene kõneldes teinud on, et niidiotsad armutult kokku jookseksid. 

Eks ta ole. Mul on üsna pikk netielu taust, algas kunagi ürgvanast Delfist ja praeguseks üldse surnud Megast ja suubus mõnda toona viisakamasse ja nurgatagusemasse kohta. Ja ma mäletan küll seda algusaegade eufooriat, et nüüd saab rääkida kõigest, häbenemata. Sest keegi ju ei tea sind. Ehk nagu üks tollane netiseltsiline ütles: “On nagu ütleksid oma elulugu lavalt pimedasse saali ja mitte midagi ei kardaks.” 

Paraku hakkas saal vähehaaval valgenema, näod esile tulema. Mõni nutikam noppis seoseid siit ja sealt, pani pildi kokku. Minu enesegi neti-ja pärismina vaheline seos leiti üsna ruttu. 

Ajapikku tuldi niisamagi kapist välja. Moodustati seltskondi. Avastati ühisied tuttavaid. Oli muidugi neidki, kes varju jäid. Kuid tänaseks on vist neistki enamiku reaalisikud suhteliselt hästi teada.  

Ja ma ei räägi siin mingist olukorrast, kus IT-vennad andunult kellegi jälgi ajaksid. Ei, ainult natukesest loogikast, veidikesest guugeldamisest, juhuslike ajju jäänud seoste liitmisest. 

See kõik on mulle õpetanud, et netis ei ole tegelikult midagi anonüümset.

Paraku, mida selgemaks näod saavad, seda inetumaks võivad nad kohati minna. Keegi pole ju lõputult pühapäevase sihverplaadiga, eks. Juhtus ikka, et mindi kaklema, muututi isiklikuks. Nii mõndagi justkui anonüümselt öeldud infot kasutati hiljem ütleja vastu, avalikult ja valusalt. 

See on mulle õpetanud, et netis pole ükski sõna ohutu. 

Mida iganes sa ei ütleks, sa seisadki sealjuures laval, ainult saal pole turvaliselt pime, vaid nii eredasti valgustatud, et lööb su enese hetkeks pimedaks. Sealjuures paistad sa luudeni läbi. 

See paneb mind aina enam järgima põhimõtet, et netis ei ütle ma midagi, mida ei julgeks (tahaks) esimesele suvalisele ettejuhtujale näost näkku korrata.

Ma ei tea, kas see on enesetsensuur. Enesekontroll küll.