Õnne ei ole olemas?

märts 13, 2007 at 11:45 e.l. 39 kommentaari

Kuna ka kõige parimates välistes oludes võib elu olla peaaegu taluvuse piiril olev kannatus, ei aita väliste olude parandamine mitte midagi, aitab vaid see kui inimest õpetada õnnelik olema.

All is only in our heads and to change things we have to change minds. 

Arvab Ramloff Arni juures. Ja, ai, ma tahaks nüüd praegu vaielda. Ühe kui teise lausega.   

Esiteks, “Ka rikkad nutavad” kuulutas küll juba kunagine popp mehhiko seep. Aga mehhiko vanasõna lisab sellele lausele teisegi poole. Nimelt: “Õndsam on nutta limusiinis, kui trammis.”  Tramm trammiks ja limusiin limusiiniks, jätkem nad, et keegi ei süüdistaks mind kohe hirmsas limusiiniomanike kadetsemises.  

Aga on siiski vahet, kas sa elad hästi, sul on tööd, sa saad palka, võid iga kell arsti juurde minna, saadad lapsed hommikul kenasti kooli ja maksad pangale järgmise jupi autoliisingut või kodulaenu ning su ainuke probleem on isiklik depressiivsus, millega sa võid ka iga kell viie psühholoogi juurde abi küsima jalutada.  

Või siis elad sa ilma mingite sotsiaalsete tugisüsteemideta, vaatad, kuidas su laps sureb nälga või AIDSi, tead, et hambavalugi võib osutuda surmavaks, sest abi sa ei saa. Depressioon on sul sealjuures nii kui nii, aga psühholoogist sa ei oskagi unistada, ja kui oskakski, poleks visiidiks pappi kuskilt võtta.  

Ei, see kõik ei pea juhtuma (ei juhtugi) ainult kusagil Aafrikas. See juhtub (teinekord) ka kodutuga, kes magab sinu kõrvaltrepikojas, näiteks. Või (pool)asotsiaalse noorega Narvast, näiteks. 

Esimesel juhul ei ole ühiskonnal asja ega võimalust inimesele putru suhu toppida. Õnn (rahulolu) on inimese isiklik asi ning vägisi õnnelikuks ei saa tõesti kedagi teha. 

Teisel juhul aga pole küsimus mitte teps subjektiivses õnnes, vaid inimväärse elu võimalikkuses ja inimväärikuse säilitamises.

Nõrgemat toetada, kukkujale käsi anda, lamaja püsti tõsta, praegu tugevailegi kukkumiseks pehmemat pinda valmistada, lõppeks püüda inimestel võimalusel üldse mitte kukkuda lasta, seda ühiskond saab. Õigemini, see ehk ongi inimühiskonna esmane, peamine, võibolla ainus eesmärk.  

Sestap meil on, minu arvates, kohustus inimeste elutingimusi (vähemalt teatava mõistliku määrani) parandada, ilma et meil oleks üldse mingit asja küsida, kui õnnelikuks keegi isiklikult seejuures saab.   

Ja nüüd teiseks see “all is only in our heads” lugu. On ja ei ole ka.   

Hinnangud sündmustele, plussid ja miinused, annab inimene tõesti oma peas. Sealjuures on hinnanguid või pigem nende andmise viise, mis aitavad eluga paremini edasi minna ja sitastki lõpuks välja tulla. Ja on neid, mis elamist pigem segavad.  

Siinkohal käib nüüd vist näiteks see anekdoot optimistlikust juudist, kelle jaoks ei olnud kõik perses mitte siis, kui ta koonduslaagrisse saadeti, vaid siis, kui ta oli juba paberiks keedetud ning sellega eest tahapoole tagumikku pühiti. 

Aga, paraku, meie hinnangud või arvamused ei muuda siiski objektiivset reaalsust. Paldiski raudteejaam ei muutu Kadrioru lossiks, sest mina nii ette kujutan, eks ole. 

Või võttes rämedamaid näiteid. Kui sind narkoosita opereeritakse, võid sa ju valu vähendamiseks vilistada. Ja ilmselt see aitabki sind enam, kui nutmine ja värisemine. Aga see ei muuda fakti, et sind a) opereeritakse, b) seda tehakse ilma narkoosita, c) sul on valus, d) sa võid ikkagi valušokki ära surra. 

Või, minnes veel räigemaks, kui sind üles puuakse, võid sa ju seda õudust ratsionaliseerida öeldes, et ise oledki süüdi, või et kaitsed oma vaateid lõpuni ja see poomine on sinu vaba valik, või et kohe saad paradiisi, aga see kõik ei muuda fakti, et su koolev keha hetk hiljem tõmbleb ja end täis pasandab. Ega vähenda see ka tõsiasja, et sinuga on ette võetud midagi jälki ja ebainimlikku.  

Ja, et mitte enam nii verine olla, siis lihtsalt kokkuvõtteks: päike ei hakka tõusma solgiämbrist ega minu riidekapist, lihtsalt seepärast, et mulle nii mõelda meeldiks. Ilmub, raisk, ikka igal hommikul taevasse.

Jutt sellest, et me loome kogu reaalsuse oma pisikestes peades, on seega paremal juhul lihtsalt naiivne ja halvemal juhul kuritegelik, öeldes justkui, et inimesetele polegi inimväärset kohtlemist tarvis, mõelgu aga parem ja ilusam maailm välja.

Ja sõber Ramloff ei pea nüüd seda kõike isiklikult võtma, eks (:

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Armas karjajuhtide jumal… Lääs on halb ja Ida on hea

39 kommentaari Add your own

  • 1. Ramloff  |  märts 13, 2007, 12:28 p.l.

    Ei võtagi isiklikult.

    Ma pigem leian, et küll oleks hea kui selline vasakpoolne välise elu parandamine ning minu poolt pakutud suurema rahulolu õppimine või kuidas iganes me seda ka ei nimetaks käiks käsikäes, need on minu meelest potentsiaalsed liitlased, ehkki neid on sageli teineteisele vastandatud.
    Ja saan ka aru, et ma olen ise ühiskonnale palju kasulikum just selle teise seltskonna raames, mitte aga parteis võideldes või poliitikaga tegeldes.

    Sihuke enese liistusid tunnetav jutt siis.

    Vasta
  • 2. noiaelu  |  märts 13, 2007, 12:34 p.l.

    see on küll vist õige, et potentsiaalsed liitlased.
    st ma ei usu, et saaks kellelegi õpetada õnnelik olemist, aga saab õpetada teid, mil viisil proovida õnnelik olla, kui tahmist on.

    ja eks seda sinagi teed ju 🙂

    Vasta
  • 3. ahaa  |  märts 13, 2007, 12:41 p.l.

    nu aga õnnelikkus sõltubki sellest, kuidas me millessegi suhtume. ofkoors on vahe, kas sa sured tänaval või kullast voodis… jõuad potile või pasandad ennast täis… aga lisaks sellele, et nende asjade vahel on vahe, on vahe ka selles, kuidas elus asjadesse suhtuda.

    ei ole nii, et a priori rikkus = õnnelikkus ja vaesus = õnnetus.

    olgu öeldud, et õnnelikkuse all ei pea ma silmas head tuju, heaolu vmt, vaid ikka seda sisemist tunnet, mis nö vaikse naeratusena sisimas särab.

    Vasta
  • 4. noiaelu  |  märts 13, 2007, 12:57 p.l.

    kindlasti ei võrdu rikkus õnnega.

    aga vaesus õnnetusega sageli küll.

    sõltub muidugi, kuidas me vaesust defineerime. kui see on tõepoolest see, et sõidad trammiga, on tegelikult muidugi tegu pseudoprobleemiga.

    aga kui me räägime inimestest, kel pole võimalik korralikult süüa, korralikke (ma mõtlen ilmastikule vastavaid) riideid kanda, ravimeid osta, võibolla korralikult uluall puhatagi, siis sellise olukorra kiired kaaslased on igat masti haigused, depression sealhulgas. mingit sisemist naeratust sealt üldjuhul oodata ei ole.

    Vasta
  • 5. tibutriin  |  märts 13, 2007, 1:15 p.l.

    jah, ma mõtlesin ka hiljuti põhjalikult samal teemal. kirjutasin vähem põhjalikult, aga seda huvitavam oli sinu mõtteid lugeda.

    Vasta
  • 6. a-muri  |  märts 13, 2007, 2:02 p.l.

    Ma kujutan ette, et suuresti ongi vahe suhtumistes. Meie siin kujutame ette õudusi, mis meiega siis juhtub, kui me ei saa seda heaolu, millega oleme harjunud ja usume, et see on kõige kohutavam, mis inimesega üldse juhtuda saab. Unustame aga sealjuures ära, et on kujuteldamatult palju inimesi maailmas, tegelikult suur enamik inimesi maailmas, kes ei saa endale eales, päevakski mitte, lubada seda vähestki (meie arust) heaolu, mis meile osaks saab. Pole mitte mingit õnnetust sellest, kui peldikupott ei ole kullast või kui istumise all ei ole Corvette’i, aga kui telefon ei tööta või autokütusele, mida tuleb vanas loksus põletada selleks, et üldse saada tööl käia, kulub kolmandik palgast, sest ühistransporti kasutada ei ole võimalik, kuna seda lihtsalt ei ole – siis teeb see kurvaks ja ma leian, et selle üle on mul õigus kurvastada…
    Küsimus on selles, kas tahta kõike ja tunda ennast õnnetuna selle pärast, et sul ei ole kõike või et kõigil ei ole kõike? Või üritada endale selgeks õpetada, kus on piir, millest ülespoole jääb tühi laristus? Karta on, et meie majandusruumis, mis niigi Maa ressursse ebaproportsionaalselt ahnelt õgib, teeksime selle piiri mõistliku määratlemisega kogu asjale rohkem kasu kui mõttetu muretsemisega kusagil AIDS’i surevate laste pärast, keda meie tungiv valulemine mitte kuidagi ei aita, aga üks ostmata jääv risutükk ehk kaudselt isegi aitaks?

    Vasta
  • 7. ahaa  |  märts 13, 2007, 2:23 p.l.

    mkmm, noiaelu. see vaesus siiski ei pea võrduma õnnetusega – me ainult arvame, et peab.

    jah, otse loomulikult on see ebameeldiv. aga kui liigud vaestes riikides v piirkondades või vaatad sealtehtud filme v pilte, siis tegelikult võib m’ärgata, et päris palju on neid, kes elavad sõna otseses mõttes puu all tolmus, kuid kes ometi on õnnelikud ja naeratavad – nii sisemiselt kui ka väliselt. see, et me selle enda jaoks välistame, näitabki väga ilmekalt seda, KUI õigus oli tegelikult ramloffil, kes väitis, et läänemaailma inimestel puudub tihti oskus olla õnnelik, sest nad seavad selle sõltuvusse välisest ja neil on kogu aeg selleks midagi vaja.

    Vasta
  • 8. ahaa  |  märts 13, 2007, 2:26 p.l.

    ja paljudel neist on ntx tuberkuloos vmt, kuid nad ei ole nii virilad ega õnnetud nagu eestlased kipuvad olema, depressioonist rääkimata. ma ei tea, võibolla mõjub kliima, aga siiski – see kõik ei sõltu ainult vaesusest/rikkusest.

    Vasta
  • 9. noiaelu  |  märts 13, 2007, 2:31 p.l.

    ma siiski arvan, et kuskil on piir, millest allapoole ei saa enam öelda, et kõik on suhtumise küsimus.

    ja aidsi pärast ei pea tegelikult valulema. saab teha üsna konkreetseid asju. saab ntx otsustada, kui palju sa oled nõus maksu maksma ja kuidas seda oleks otstarbekas kulutada. võibolla pudeneb miski ka aidsikute raviks, sotsiaal- ja ennetustööks nendega.

    Vasta
  • 10. noiaelu  |  märts 13, 2007, 2:45 p.l.

    ahaa, aga võibolla meile meeldib mõelda, et nad on õnnelikud? sest meile on nii mugavam, ntx?

    ma ei taha küll väita, et eelkirjeldet oludes on igasugu õnn võimatu. aga ma samas ma arvan ka, et ei ole meie asi läälutada, kui õnelikud on inimesed oludes, mille sotsiaalset õudust me tegelikult päris hästi ette ei kujutagi.

    aga, mu point ei olegi päriselt seal, kes kuidas, kus saab olla rohkem või vähem õnnelik.

    pigem selles, et elementaarne inimväärne elu tuleks inimestele tagada arutlemata, kuidas sealjuures on nende õnnetundega.

    Vasta
  • 11. a-muri  |  märts 13, 2007, 2:48 p.l.

    Maksude maksmine on obligatoorne ja mulle ei meeldi õhukese riigi poliitika. Iga mõistlik ühiskond peab ka tõmbama piiri, allapool mida olijatega kahtlemata peab toimetama ja sinna tähepanu pöörama. Ent üksikisiku tasemel jääb “aidsiga tegelemine”, kui selle aktiivne hankimine välja arvata, siiski pigemini valulemise tasemele, kuna seda, kes, kuda, kuna ja palju makse jaotavad, on järgmiseks neljaks aastaks nüüd jälle paika pantu ja niipea ei saa demokraatiaga käsi määrida. Ma ei ütle, et panetumus ja künism on ideoloogiad, mida viljelen, aga kõige pärast muretseda ja häbiga mõelda, et minu kodus ei elagi veel ida-virumaalt pärit noornarkarit, keda isikliku eeskujuga ümber kasvatada, ma ka ei kavatse. Ma ei kavatse mõelda kõigest sellest, mida mul ei ole ja pingutan pigem selle nimel, et see, mis on mulle vajalik, oleks ka kättesaadav ja olemas. Selles ilmselt seisabki see reaalsuse kujundamine oma peas.

    Kusjuures, seesama poomise näide oli Sul hästi toodud. Mis sa arvad, et normaalne noormees ei jookse eest ära, kui pätt pika noaga pimedal tänaval taga ajab? Küll ta jookseb? Aga juhtida lennuk neetud kapitalistide kantsi pihta ning saada sedaviisi surematuks ja /tegelikult lihtsalt surma/ – näedsa, nad tegid selle ära. Mõtteviisis oli küsimus, mitte tulemuses. Väga, ütlemata palju väga asju pannakse paika meie peas. Rahulolu või vingumine, ahnus või askees, tervis või tõbi, armastus või viha – peaaegu kõik, mis meis ja meil on, paikneb tegelt kõrvade vahel.

    Vasta
  • 12. a-muri  |  märts 13, 2007, 3:07 p.l.

    Täienduseks, see kuradi kukkujapadi, mida ühiskond ehitab, peaks ikkagi nii kasin olema, et kivid selle alt natike tunda on. Miks ma nii kuri olen – just tänases kohalikus lehes – järva tüütajast siis jutt – on kirjas, et Türi vallas on 115 töötut. Jumal hoia, siinkandis otsitakse mõnelpool töötajaid juba aasta, palka pakutakse eesti keskmist ja üle selle – ei tule. Isegi ei helistata, ei küsita… Miks peaks ühiskond lõputult tagama midagi täisealistele ja töövõimelistele inimestele, kes lihtsalt leiavad, et mustalt töötada ja seejuures veel ühiskonnalt abi vastu võtta ja vaga näoga ohvrit mängida on eetiline?

    Meile pigemini meeldib mõelda, et “nemad” on õnnetud. Siis saab mõtelda, et küll mina olen kena ja südamlik inimene ja mõtlen ka õnnetute peale, vahel isegi nutan nende pärast – siis olen eriti hea. Siukseid tublisid hea südamega eesti inimesi kuuled laupäeviti riigiraadio kanalil kella nelja paiku, kui nad kallitele sugulastele sünnipäevaks automaatvastajasse tunnijagu õnnitlusi on lugenud, omal hääl liigutusest katkemas. Mõistan, et minu sallivus siinkohal jätab soovida, kuid mõttetu, halav hoolivus ajab lihtsalt öökima ja on ilmselt ära lörtsinud enamiku sisust, mis meie suhteliselt “uma iist” elav eestlane sellele kasinale sõnale üldse aegade jooksul anda on suutnud. Selle asemel, et rääkida, kuidas ühiskond peab tegema seda, teist või kolmandat, võtame parem koera varjupaigast, oleme oma riigile lojaalsed ja lähedastele lähedased ja uskuge, maailm saab juba sestki vähesest paremaks. Küll ma tean, et Sina seda teed!

    Vasta
  • 13. noiaelu  |  märts 13, 2007, 3:35 p.l.

    nojah, aga ega´s see ühiskond olegi midagi abstraktset.
    see oleme ju ikka meie ise.

    ja see, mida me ja me kodakondsed nimetatud nelja aasta vahepeal teeme ja välja ütleme, ilmselt mõjutab mõneti ka seda, mis või kes siis lõpuks valitud saab.

    eks ole kindlasti ka inimeseloomi, kes on põhimõtteliselt laisad ja lorud.

    samas mulle meenub üks iidamast-aadamast lugu, mille mu vana,ees kunagi tegi saatesse “suure plaanis” vist. rääkis lugu vaesusest. ja oli seal pere, kus isa oli kaminameister ja teenis väga korralikult (kui tööd oli). aga veel oli peres mingi viis-kuus last ja ema. kui kogu papa sissetulek perele ära jagati, elasid nad konkreetselt allapoole vaesuspiiri. kusjuures ema väitis, et tal ei ole mõtet tööle minna, sest kodukülas seda polnud. ja kaugemal käies oleks ta võimaliku palga lihtsalt bussipiletitele kulutanud. nii ta siis parem kasvatas kodus kaali ja kartulit.

    vat selliste asjade ära hoidmiseks ehk saaks midagi teha. näiteks luua miski süsteem, mis muudaks mõttekaks ka madalapalgalise töö vatsu võtmise? või hooliseda, et emmed saaksid kodus tööd teha? ka siis, kui see pole kontoritöö?

    noja koera ma võtsin tänavalt, lähedastele olen lähedane, riigile olen vist lojaalne ka. aga kes mulle käe ulatab, kui minuga miskit juhtub? praegu ma pigem usun küll, et ma lihtsalt kukkuda ei tohi. aga ega see mulle meeldi.

    sind, murikene, ma muidugi mingiks koledaks küünikuks ei pea 🙂

    Vasta
  • 14. ants  |  märts 13, 2007, 3:51 p.l.

    a-muri jutus on iva! Aga teiselt poolt on siiski piir olemas ja seepärast ei saa ka Kati juttu valeks pidada. Muidugi sõltub palju inemise enda ISELOOMUST. Diogenes elas tünnis ja oli õnnelik, aga ta oli ka suur veidrik. Põhiliselt on vist nii, et inime tahab alati EDASi minna – Kui ainult trammi sisse saaks, oleks kõik hea. No kui nüüd ka veel jalad saaks maha panna! “Aga see ei ole veel kõik”, nagu ütleb vaimustusest vabisev hääl tolmuimeja reklaamis – äkki saaks istumagi!! Samas on vale küll, et olen väga vaene, nii et pole õieti süüagi, aga ikka õnnelik. Jama!! Iseasi, et AINULT rahas vist küll õnn ei ole.

    Vasta
  • 15. notsu  |  märts 13, 2007, 4:36 p.l.

    Bertrand Russell kirjutas selle kohta kunagi nii, et õnnest saab rääkima hakata siis, kui elementaarsed füüsilised vajadused on täidetud. St et söödavate kalorite hulk ei jääks teatud maalt allapoole; et saaks magada; osal inimestest ka see, et saaks teatud sagedusega seksida. Peavarju vajadus oleneb kliimast, siinkandis on ilma peavarjuta väga paha olla ega saa (suurem osa aastast) niiviisi ka magada, soojal maal on väheke teine tera.

    Aga kui vajalik kogus sööki ja und on olemas, siis astub lavale juba mõtlemine. Mul on terve hulk tuttavaid, kes teenivad alla mediaanpalga (kurikuulsast keskmisest rääkimata) ja sealjuures ei tunne ennast vaesena. Mina oma enam-vähem mediaaniga tunnen sageli juba süümekaid, et tarbin maailma kahanevaid ressursse ülearu palju (nii et oma õnne huvides peaksin tegelikult asjad nii korraldama, et teeniksin vähem). Mõni sama sissetulekuga inimene võrdleb ennast aga millegipärast rikkamatega, on õnnetu ja peab end vaeseks.

    Ilmselt leidub mõni pühak, kes suudab isegi Russelli kirjeldet miinimumita õnnelik ja meelerahulik olla; tegelikult tunneks mina isiklikult end vist alles siis turvaliselt, kui see ka minuga nii oleks (mingis poolteadvuses istub koonduslaagrihirm sees: mis siis, kui ajalugu kordub, kuidas siis tapva töö ja nälja juures ikka inimeseks jääda?); aga ma ei arva, et seda tohiks nõuda kelleltki peale iseenda.

    Vasta
  • 16. Ramloff  |  märts 13, 2007, 4:43 p.l.

    Ma olen kahtlemata nõus, et piir on olemas ning näiteks siin põhjamaal on see piir palju kulukam kui lõunamaal, kus sooja ja peavarjukulud pole nii tõsised kui siinmail (seal vist jälle joogiveekulud), niiet mõnes mõttes võib nõus kellegi (kas mitte Tõnise) väljakäidud ideega, et põhjamaad pole üldse inimese elamiseks loodud :D.

    Milles aga ilmselt tõsiselt vaieldakse, on see, mis on see piir.

    Ja depressioon polegi siin tegelikult teemaks, vaid pigem läänemaailmas palju levinum haigus – oskamatusest rahul olla. Pagan, meil on 50000 palgaga inimesed ka rahulolematud ja raha ei jätku.

    Vasta
  • 17. otsija  |  märts 13, 2007, 4:58 p.l.

    Tänapäeva inimene vist arvab, et paarsada aastat tagasi polnudki õnnelikke inimesi. Neil polnud elektrit, telefoni, vanni, autot jne jne. Sõna otseses mõttes näljane, külmetav või haigusepiinades vaevlev inimene ei ole vast tõesti võimeline õnnelik olema, kuid kui vaadata seda, milline elustandard on tarvilik, et inimene oleks õnnelik, siis siin on küll erinevused väga suured. On inimesi, kes ei vajagi muud, kui oma leivakääru ja ulualust, mida külma ilma korral kütta… ja me võime ju mitte uskuda, et sel moel elades on ka võimalik õnnelik olla, kuid ollakse ometigi. Meie arvamusest või mitteuskumisest hoolimata. Ja samas on inimesi, kel on villa, auto, raha puhkusereisideks, terved lapsed jne aga ikka oskavad nad oma elu õnnetuks elada. Nad mitte ei virise niisama moepärast pisiasjade üle, vaid ongi kogu hingest õnnetud. Mis neid õnnelikumaks teeks, vaat seda mina ei tea.

    Vasta
  • 18. Mari  |  märts 13, 2007, 5:45 p.l.

    Jah, see ütelus, et “kõik on hästi-lapsed terved, mees ei joo ja katus ei saja läbi” peab tegelikult paika küll ja mõnel kaunil hetkel olen osanud ka sedasi õnnelik olla. Aga minu arvates on inimene õnnelik siis, kui ta kogeb end armastatuna. Õnn on positiivsena tajutav. Ja selle, mida inimene tõelise armastuse all mõtleb, määrab suuresti see, kust ta tuleb. Ma ei ütle, et see ei võiks elu jooksul täieneda, aga põhilises, usun, mitte. Seepärast on üks rahul palmi all ja teine villas, s.t. positiivsena on harjutud tajuma erinevaid asju. Ja kui vaadata ellujäämispiirist veidi ülesse poole, siis on meil ju igasugu veidrusi ja harrastusi, mida me oma heaks äraolemiseks(mis pole teps mitte logelemine, vaid näiteks õppimine, lugemine jne.) vajame-ons nad mõistlikud kõik. Kas ülikooliharidusse investeeritu ei võiks vahel olla raiskamine? Kui räägime ressurssi raiskamisest, mõeldakse seda tihti lihtsustatult. Kas pole nii, et mõnesid asju ei vaja inimene muuks, kui oma hingele. Ja kes küll võiks otsustada selle üle, mida ta vajada tohib? Hinged on ju nii erinevad. Kui selles oleks mingi kord, siis miks on maailm loodud karjuvalt ebaõiglasena, justkui tahteski öelda: Otsusta ise! Olen nõus, et eetiline inimene kes näeb maailma laiemalt, püüab laristavast eluviisist loobuda ja õpib tahtma asju, mida ta ka tõeliselt oma arenguks vajab. Aga ma arvan ka, et inimesel on õigus olla õnnelik. Ja see pole päriselt seesama, mis meelerahu, kuigi ideaalis saavad need kaks kokku. Meelerahu annab oma sügavama olemuse järgi elamine, mis ei pruugi reaalajas olla väga õnnelikuna tunnetatav. Lõppkokkuvõttes kindlasti on, aga tahaks ju ka selles elus lihtsalt õnnelik olla.

    Vasta
  • 19. Ivar Sild  |  märts 13, 2007, 5:57 p.l.

    Õnn on teatav hingeline tasakaal kõigi elu tahkude vahel nii armastuse, primaarsete vajaduste kui isikliku arengu/karjääri mõistes. Selge see, et ei suuda täpselt mõista õnne, mis mujal maailmas on, inimene defineerib ikka õnne oma sotsiaalsest keskonnast lähtudes. Ma ütleks, et kui asjad on tasakaalus ning suudad ühtlasi mõelda, et igapäevased mured ei ole katastroof, millega hakkama ei saa, siis võib hakata ju analüüsima, et kas on õnnetunne või mitte. Aga need tasakaalud on väga erinevad. Kes tahab olla rikkaim, kes kuulsaim, kellele piisab igal tasandil vähesest… Peaaegu võik öelda, et niipalju kui on inimesi, niipalju on definitsioone…

    Vasta
  • 20. Liis  |  märts 13, 2007, 6:11 p.l.

    Absoluutselt loogiline – põhivajadused (Maslow järgi) peavad olema rahuldatud. EDASI on suhtumise küsimus.

    Muidugi on inimesi, kes on ka prügikastidest süüa otsides ja rannas magades õnnelikud, aga see on siiski teatud määral ebanormaalne.

    (Tagurpidi pöörates – mõne jaoks ongi õnn hambahari taskus läbi maailma rändamine, eksole.)

    Vasta
  • 21. Ramloff  |  märts 13, 2007, 6:49 p.l.

    Õnnelikkus pole kunagi ebanormaalne.

    Vasta
  • 22. otsija  |  märts 13, 2007, 6:55 p.l.

    Vaat selles olen ma küll Ramlofiga päri.

    Vasta
  • 23. nipitiri  |  märts 13, 2007, 7:31 p.l.

    vabandades ette-taha ooperiklubilaste ees
    on mul kiusatus kopipeistida siia ühe tuntud laulu sõnad veel tuntumast muusikalist:

    All I want is a room somewhere;
    Far away from the cold night air.
    With one enormous chair;
    Oh wouldn’t it be loverly?
    Lots of choc’late for me to eat;
    Lots of coal makin’ lots of heat;
    Warm face, warm hands, warm feet,
    Oh wouldn’t it be loverly?
    Oh, so loverly sittin’ abso-bloomin’lutely still!
    I would never budge ’till Spring crep over me winder sill.
    Someone’s head restin’ on my knee;
    Warm and tender as he can be,
    Who takes good care of me;
    Oh wouldn’t it be loverly?
    Loverly, loverly,
    loverly, loverly.

    🙂

    Vasta
  • 24. notsu  |  märts 13, 2007, 7:37 p.l.

    Ma olen elu jooksul põõsa all (teeb vist sama välja kui rannas) maganud küll ja päris tore oli ;), prügikastist süüa pole juhtunud otsima, alati on keegi andnud, kui omal ei ole olnud. Või olen tee äärest puu alt mõne õuna leidnud.
    Õnne oli sealjuures kõvasti, pigem hakkab see kripeldama, et vahelduseks peaks ise ka kedagi toitma, mitte kogu aeg lootma, et kuskilt kellegi teise käest saab.

    Tollest murest (et tahaks vahel ka anda, mitte ainult saada) on juttu Liliane’i koomiksis (mida ma kunagi Arni blogis juba linkisin, loodan, et ka Ramloff ei pahanda):

    et rahatuna avastad, kui kenasid inimesi on ikka olemas:
    http://liliane.comicgenesis.com/d/20060121.html
    ja
    http://liliane.comicgenesis.com/d/20060123.html

    aga lõpuks hakkab närvidele käima, kui ei saa neile samaga vastata:

    http://liliane.comicgenesis.com/d/20060125.html
    ja
    http://liliane.comicgenesis.com/d/20060127.html

    Vasta
  • 25. ahaa  |  märts 13, 2007, 10:07 p.l.

    hee, kuulge, defineerigem siis kõigepealt, misasjast me ikkagi räägime. kas õnnelikkusest või elementaarsete vajaduste rahuldamisest?

    igatahes kinnitab see keskustelu mulle väga kujukalt, kui tuline õigus ramloffil oli – osade inimeste peas lihtsalt ei teki sellist mõttemustritki, mis võimaldaks lahutada õnnelikkuse materiaalsetest väärtustest vmt. aga selles on kogu point.

    mis puutub sellesse, kas need konkreetsed inimesed vaestest riikidest olid õnnelikud v mitte – niipalju kui mulle tundus, ma nendega rääkisin jne – olid nad õnnelikud ja ütlesid, et neile pole muud tarviski, neil niigi hea olla – päike paistab ja hea puudesalust merd vaadata. ja see ei olnud miski mask, paljud inimesed siiski ei pea vajalikuks (ega ka oska) mingeid sotsiaalseid maske kanda.

    aga need riigi udusulepadjad võiks jah veidi vähem pehmed olla. ma puutusin hiljuti kokku ühe täisjõus meesterahvaga, kes on ametlikult töötu, juba jupp aega. ja ütleb, et miks ta peaks töökoha soetama, kui töötu abiraha võimaldab ära elada ja haigekassa kaardi saab ka. lisaks sellele käib ta juba mõnda aega mustalt tööl ka – ehitab. ja võtab töötu abiraha vastu vaatamata sellele, et tema tööaeg on oluliselt lühem kui minu oma (mina ei saa endale lubada luksust minna iga päev punkt kell 5 koju, reedel kell 3 ja nädalavahetusel jalad seinal pikutada), kuid palk on märgatavalt kõrgem kui minu oma.
    teine töötab mustalt, töötuks registreeritud ei ole, kuid ühtegi maksu maksta ei taha – tema arvates peabki riik kindlustama lastele 8sealh tema omadele) tasuta hariduse, inimestele tasuta arstiabi ja vanuritele (sealh tema vanematele) pensioni – ainult et ilma selleta, et tema makse maksma peaks.
    sel viimasel osal muidugi ei ole õnnelikkusega mingit seost 🙂

    Vasta
  • 26. notsu  |  märts 13, 2007, 11:12 p.l.

    Oijah… ma olen kah kohanud inimest, kes ise töötab mustalt, ei maksa niisiis mingit maksu, aga võtab suu täis pensionäride väikesest pensionist.

    Vasta
  • 27. notsu  |  märts 14, 2007, 12:04 e.l.

    1000 vabandust, oma üleelmises kommis pidasin mudugi silmas “loodan, et ka Kati ei pahanda”. Seep see on, kui korraga mitmes kohas kribada.
    Ühtlasi loodan, et Kati ka selle peale ei pahanda.

    Vasta
  • 28. ahaa  |  märts 14, 2007, 6:20 e.l.

    p.s. ja ma üldse ei ütle, et mul endal see õnnelikolemise oskus oleks

    p.p.s. ja ma kindlasti ei “lääluta”. ma räägin. ja enamasti üsna rahulikult ja sõbralikult.:)

    Vasta
  • 29. jesuisnul  |  märts 14, 2007, 7:16 e.l.

    Noo, tänapäeva Eesti ühiskonnas – on küll ebanormaalne. Jookse mööda tänavaid vihmas, pika seeliku lehvides, sinilillekimbuke käes ja loenda, mitu inimest sind nähes mõtleb, et kas sa hullumajja tagasi ei tahaks minna 😀

    Rõõm, et see inimesi ei takista õnnelik olemast.

    Vasta
  • 30. a-muri  |  märts 14, 2007, 7:51 e.l.

    Ma võtaks asja omalt poolt kokku sedaviisi siis, et ei ole põhjust neid, kes ei ela meie standardite järgi, a priori õnnetuiks pidada, nagu ei ole põhjust inimesi, kes elavad meie standardite kohaselt või üle sellegi, a priori õnnelikeks pidada. Õnn on subjektiivne seisund, mis ei olene sellest, kui palju inimesel materiaalset vara või õigusi või võimalusi on ja millest see oleneb, teab ainult jumal taevas… Mis peaks olema tagatud, on võimalus abi saada, kui inimene seda vajab ning tuge saada, kui inimene seda vajab, kaitset leida, kui inimene seda vajab – kõik muu on juba inimese enda teha. Vähemasti võiks olla, muidu tekib kammitsev ettehooldus, mida ju ka ei tahaks.
    Ärgem üritagem õigust õnnele siduda materiaalse künnisega, sedasi piirame õigust õnnele veelgi. Niigi piiratakse teatud kontingendi õnne ühiskondlikes huvides, on näiteks narkarite õigus nõela otsas õnnelik olla piiratud, nagu ka kiirusenautijate õigus gaasipedaalile vajutada… Kõigil ei hakka kunagi kõike olema, õnnetuid on ikke olnud, jääbki olema ja selle fakti pärast põdeda tähendab lihtsalt üht õnnetut inimest maailmas rohkem.

    Vasta
  • 31. Ramloff  |  märts 14, 2007, 8:04 e.l.

    Muuseas, ma just mõtlesin siin selle kolmanda maailma riikide abistamise peale … et kuidas seda teha nii, et me abistades oma õnnelikkusestandardeid peale ei suruks.

    Sihuke võrdum tuli meelde,et kui keegi abistaks vaest inimest 10000 krooniga ning seejuures väga sugestiivselt ja kaasatundvalt ütleks talle:”Ma tunnen sulle südamest kaasa, et sa ei suuda endale osta Mercedest”, nii et viimane hakkabki Mercedest pidama oma õnne jaoks vajalikuks, siis kas see abistaja on teinud selle abistatava õnnelikumaks või õnnetumaks. Ühelt poolt on ta ju teda rahaliselt aidanud, teisalt on ta tekitanud temas soovi, kusjuures kättesaamatu soovi, mida tal enne ei olnud.

    Jube keeruline teema tegelikult.
    Üldsegi mitte alahinnates tõelise abi väärtust, pean ikka tunnistama, et just see õnnestandardi eksportimine on kõige ohtlikum ja võib tegelikult hoopis teha rohkem halba kui head.

    Vasta
  • 32. otsija  |  märts 14, 2007, 8:12 e.l.

    Ma arvan, et kui vaene, kellele antakse 10000 krooni, on õnnelik inimene, siis ta ei lähe raha andja soovil Mercedest ostma, vaid võtab selle raha tänuga vastu ja ostab selle eest just seda, mida arvab endal vaja minevat.
    Õnnetu aga muutub tõesti veel õnnetumaks ja peab abistaja liigutust enda mõnitamiseks, kuna 10000-ga ei saa Mercedest. 😛
    Samas peab ütlema, et see oleks ikka loll abistaja küll, kes sel moel teist abistada püüaks.

    Vasta
  • 33. Ramloff  |  märts 14, 2007, 8:42 e.l.

    Jah, aga kas tihti ei kaasne selle abistamisega ka “teadlikkuse tõstmine”, kuidas on hea ning see teadlikkuse tõstmine iseenesest paneb inimese veel paremat tahtma ning tekitabki rahulolematust juurde.

    Ma ise mõtlen ikka selle peale, kuidas idast on nende vaimsed rikkused ka kaduma hakanud selle läänest eksporditud materialismi peale.

    Vasta
  • 34. noiaelu  |  märts 14, 2007, 8:50 e.l.

    nojah, ma tegelikult ei püüagi ju öelda, et igaühel peaks olema mersu ja eralennuk.

    pigem pean ma inimväärse elu all silmas seda russelli ja maslow kirjeldatut,pluss veel võimalust haridusele ja arstiabile.

    ja võimalust saada seda väärikalt, ilma et peaks näiteks selle nimel oma verd või elundeid müüma, näiteks. mõnedes paikades käib see kahjuks ka nii.

    ja olgu need inimesed seal aidsi ja tuberkuloosi surres siis õnnelikud või mitte, ma arvan, et meil oma soojas kontoritoolis särasilmil kõnelda, kuidas nemad rõõsad ja rõõmsad on, on ka ikka küüniline.

    aga ramloffi küsimus abi ja kultuuriimperialismi piiridest on tegelikult väga hea. ma lunan sellest miski hetk natuke pikemlat mõelda ja mõtted kirja panna.

    Vasta
  • 35. a-muri  |  märts 14, 2007, 9:23 e.l.

    No aidsi või tuberkuloosi surijate õnne või õnnetuse mõõtmine ei vii tõele teps mitte lähemale kui infarkti või vähki surijate õnne ja õnnetuse mõõtmine. Tea, kas me olemegi oma kontoritoolidel niiväga rõõsad – me ei usu tulevikku, oleme depressiivsed, ei sigi ja oleme üha õnnetud nende pärast, kelle pärast arvame, et peame õnnetud olema… Nendel aga pole sellest eriti sooja ega külma, meie valitsuste või humanitaarorganisatsioonide saadetud abi nuumab nende valitsusliikmete klanniliikmeid või röövlijõuke, lihtrahvani ei jõua endiselt suurt sittagi ja nakkushaigused ja muud hädad peavad verepulma. Oleme siis õilsalt mures edasi ja loodame, et sellest midagi paremaks läheb. Ma jään endiselt selle juurde, et oma töötule jotast naabrimehele olen nõus maksma selle eest, et ta tuleb ja mul puuvirna ära saeb ja lõhub, päris head palka. Aga niisama raha ma talle ei anna, mis siis, et minul justkui on ja temal jälle pole. Vat kohe olen halb inimene oma kontoritoolil edasi.

    Vasta
  • 36. Mari  |  märts 14, 2007, 7:14 p.l.

    On vist üks meeleseisund, kus õnnelikkus pole subjektiivne ja kus misiganes tunne on omamoodi õnnelik olemine…kuigi selle seisundini jõudmine on sügavalt subjektiivne.:)

    Vasta
  • 37. ahaa  |  märts 16, 2007, 11:59 e.l.

    “ja olgu need inimesed seal aidsi ja tuberkuloosi surres siis õnnelikud või mitte, ma arvan, et meil oma soojas kontoritoolis särasilmil kõnelda, kuidas nemad rõõsad ja rõõmsad on, on ka ikka küüniline.”

    mulle tundub, et seda polegi keegi väitnud.
    samuti tundub mulle, et väita, et iga tuberkuloosi surija on autmaatselt õnnetu, on täpselt sama küüniline – ja kohatu – sest meil ilmselt ei ole õigust otsustada teiste õnnelikkuse või nende võime üle õnnelik olla.

    ja veel tundub mulle, et nõiamoor on saanud peris kurjaks selle peale, et keegi julgeb väita, et õnnelikkus ei sõltu materiaalsusest, vaid on subjektiivne, s.t. iga inimese enda sees ja tema teha. 🙂

    aga jah, ntx eestis ma käitun jotast naabrimehega samamoodi nagu a-muri.

    Vasta
  • 38. noiaelu  |  märts 16, 2007, 12:11 p.l.

    mina
    1. ei ole saanud kellegi peale kurjaks. mulle vahel meeldib üsna mahlakalt vaielda.
    2 ei ürita väita, et tuberkuloosis vms ei saa põhimõtteliselt olla õnnelik. see oleks tõesti küüniline.

    mina
    1. üritan väita, et on teatud inimväärse elu seisund, mille pekas ühiksond kõigile oma liikmelie tagama (tagada püüdma).
    2. see, et ka näljas, paljas ja hobusekust juues saab põhimõtteliselt subjektiivselt õnnelik olla, pole argument, millele toetudes eelnevas punktis mainitu tegemata jätta.

    ja ainult ääremärkuse, mitte peateemana, söendan väita, et teatavat liiki viletsus võib kaasa tuua ka õnnetust (õnne puudust).

    vat nõnnaviisi, härrased.

    Vasta
  • 39. notsu  |  märts 16, 2007, 1:07 p.l.

    Avastasin vahepeal, et Russell, kellele ma viitasin, ei kõnelenud õnnest, vaid hoopis vabadusest (et kui piisava söögi, joogi, sooja ja seksi saamisel on tõkked ees, ei saa vabadusest rääkida). Valesti mäletasin.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2007
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: