Kas mina olengi vasakäärmuslane?

Märkan pärast paaripäevast pausi arvuti ja netielu juurde naastes, et blogimaastikule on tekkinud vasakkonservatiivi arvamused. See on hea, sest erinevad arvamused teevad (blogilise) mõtteruumi kindlasti rikkamaks. Ja on hea, sest paneb enesegi seisukohti korralikult läbi katsuma.

Mina näiteks olen nüüd küll üsna põhjalikult mõelnud, et kui mingil hetkel peaks tekkima olukord, kus pean valima lausliberaalse (st ka majanduslikult ja sotsiaalselt üdini liberaalsetel positsioonidel) poliitika ja majanduslikult küll vasakul, kuid muidu konservatiivse ilmavaate vahel, valiksin raudselt esimese. Pole parata, liberaal minus jääb igal juhul peale.

Sotsiaalne õiglus, solidaarsus, võrdsed võimalused jms on minu jaoks küll tõepoolest väga tähtsad, aga ma ei tahaks, et nende hinnaks oleks üksikisiku vabaduste räme piiramine, mistahes inimgrupi tõrjumine või alavääristamine või, teisalt, mistahes grupihuvide absoluutne kõrgemale tõstmine üksikisiku huvidest ja õigustest.

Ma arvan ikka kaljukindlalt, et naised pole halvemad kui mehed, et homod pole vähem väärt kui heterod, et “neeger” ei pea ütlema, kui see teist solvab ja et riigi ja rahva huvid ei asetu kellegi isiklikust õnnest ettepoole. Samuti ei arva ma, et rohkem keelde tähendab igal juhul paremat maailma. Lukk ikkagi on looma jaoks.

See kõik ei tähenda muide sugugi, et ma ei armastaks oma kodu, oma rahvast, oma keelt ja oma kultuuri. Armastan küll, aga saan ka aru, et teistele tähendavad nende rahvas, keel ja kultuur samapalju kui minu omad mulle, ning see, et mina enda omi armastan, ei tõsta neid kuidagi teiste omast kõrgemale. Niisama palju kui mina olen eestlane, on mu naabrimehel õigus olla rumeenlane ja niisama palju kui mina olen rõõmuga järvakas, on mõnel mu sõbral õigus olla näiteks kuralane, eks ole.

Samas ei näe ma põhjust, miks ei võiks rumeenlasest naabrimees ja kuralasest sõber põhimõtteliselt Eestis elada ja töötada ja sealjuures ikkagi ka oma päritolu üle uhked olla. Nad ei pea ju eestlasteks assimileeruma.

See ei tähenda ka, et ma oleksin oma riigis pettunud. Ei ole, siin on täitsa palju asju, mis suisa rõõmu teevad, mis muidugi omakorda ei tähenda, et mõnd asja saab paremini teha ja mõni on ka halvasti. 

Mis omakorda ei tähenda, et pooldaksin asjade lahendamisel veriseid revolutsioone. Pigem vastupidi, kuni veel natukenegi võimalik, tuleks ikkagi jääda parlamentaarsete lahenduste juurde, nagu normaalsele demokraatlikule riigile kohane.

Ka ei tahaks ma uskuda, et mulle jubedalt meeldib riigilt midagi käsi õieli saada. Ausalt öelda ma paigutun praegu sissetulekuid vaadates nii ehk nii kümnendasse detsiili, nii et midagi juurde küsida oleks nagu piinlik. Ma pigem arvan, et oleks mõistlik ja õiglane kui mina ja kõik me, kes me praegu üsna hästi teenime, aitaksime kenasti makse makstes turvalisemat ja õiglasemat ühiskonda luua.

Aga kui ma nüüd loen auväärse VK blogist, et praegu paistab, kõik Eesti vasakpoolsed on: “Eesti riigis pettunud, kibestunud, eesti rahvast põlgav, pidevalt midagi (teistelt) nõudev, teisi ülekohtuselt sildistav ja süüdistav ning sageli depressiivne inimene, kes arvab tihti, et teised teevad (talle) liiga,” * muutun ma üsna murelikuks.

Murelikuks, sest ma tahaksin teada, kas vasakliberaal võrdubki vasakäärmuslane? Kas mina olen ka kellegi jaoks vasakäärmuslane, mis siis, et ma omateada, äärmuslasi mistahes poliitservast jälestan? Ei ole ju, või mis?

_________________

* Tsitaat on pärit VK sissekandest, aga analoogsed ideid oli, minu märkamist mööda, ka kommenteerijail.

Sel teemal kirjutab otsapidi ka Ramloff siin ja siin.

Lisatud: siin räägib ka Priit ja väga asjalikult mu meelest.