Jään elule alla

Meri. Sini-sinine nagu piltpostkaartidel, mille eesmärk on meelitada varbaid sooja ookeani kastma. Ainult et jäälahmakad turritavad välja ning kividelgi on jääst mütsid kõrvuni. Vaikus teeb kõrvad korraks valusaks. Kuni miski kriiksatab. Oks ehk? Keegi sädistab ning poeb peitu, kui püüad teda vaadata. Pangaserval magab Leetse mõis talveund ja piilub poole silmaga graafilist lehte, mille keegi on ta ette laotanud. Lumest ja mustavatest puutüvedest.

Ooper. Pannkoogid. Inimesed. Armsad, omad. Natuke nagu segadus, sest kõigiga tahaks olla ja kõnelda. Üht ei tahaks lubada Türile ja teist ei laseks Lasnamäele. Arvame, et meie kodu peaks ülepea olema kõrts maailmade vahel, paik, kus hetk on igavik. Ja üks meist saadab Salome kirge mõtlike norsatustega, sest tema enese kallal on kirglikult töötanud konjak.

Pelmeenid. Need, mida teeme ise, algusest lõpuni. Et rääkida seal juures ära jutud (võib olla peaks see sõna olema suure tähega). Šampanja pluss viin. See hakkab, muide, pähe. Ja miskipärast paistavad õhtul rohelisena hooned, millest mulle kinnitatakse, et tegelikult on nad üsnagi tradistiooniliselt kollased. No hea, et marslaste karva on ainult majad, mitte kuradid.

Viimase kolme päeva jooksul on mul olnud hullult elu. Tahtnuksin sest kirjutada, aga jaksu oli kuidagi vaid märksõnadeks. Mis seal`s ikka, jään vist seekord elule alla. See on, muide, päris hea tunne.

Kirjutavad õnneks nemad. Siin ja siin. Ja veel siin.