Heterod, va ropud…
jaanuar 17, 2008 at 2:53 p.l. 40 kommentaari
Eilsel raamatuesitlusel, mis lugupeet autorile kuuldavasti kodumaa imelikes paigus lõppes, sigis meil mingil hetkel hästi jaburnaljakas jutuajamine.
Üks meeskodanik pinnis muudkui Ivarit, et kas ta raamatus on ikka ropud dialoogid ja kui Ivar vastas, et ei ole nagu, siis pinnis edasi, et miks ikka pole ja milline on üldse suurim roppus, mida üks homo teisele ütleb.
Mina, olles seks hetkeks tarvitanud juba paari erinevat alkohoolset jooki ning muutunud nende mõjul avameelseks ja sirgjooneliseks, küsisin, et miks ta üldse küsib nii. Et kas nagu tema meelest näiteks heterote dialoogid on tavaliselt mingi mudaroppus või?
Meeskodanik (ise eeldavalt hetero, eksole) mõtles viivukese ja arvas, et. “Öööh… jah… on vist küll, jah,”
Noh, mina mõtlen nüüd omakorda, et öööh, on siis või? Noh, nagu et ma ise kõige aadlipreilisema suuga ja kõrvadega pole just, mõni karvane sõna vahel ikka suust lendab, aga ei saaks öelda, et m-, v- ja p-väljendid mul nüüd ka sidesõnad oleks.
Ega tuttavatel ka vist pole.
Tegelikult mulle tundub, et isegi kui räägitakse seksist ja, ütleme, mitte just kõige siivsamast, ehk isegi millestki, mis otse ringitõmbamiseks kvalifitseerub, ei kasutata reeglina eriti roppe sõnu. Pigem hoopis siis, kui miski täiega vihastab, no ikka kohe päris perses on.
Aga jah, iseenesest päris huvitav, millal me ropendame, kui palju ja mis sõnadega?
Kas teil, härrased lugejad, tulevad roppused kergesti keelele või mitte? Kui ruttu te karvaseid sõnu kuuldes punastama hakkate? Kas on mingit vahet, kas ropendada emakeelsete või võõrkeelsete sõnadega, st, kas emakeelsed tunduvad hullemad ja võõrkeelsed leebemad? Või vastupidi? Või vahet pole?
Ja veel – on teil ette tulnud piinlikke olukordi, sest ütlete mõne võõrkeelse roppuse, teadmata, et see sõna pole just kultuurne? Nagu linnalegendis kalakasvatajast, kes kuskil peenel konverentsil kostüümistatult kõnepulti roninud ja kinnitanud, et kalu on neil asutuses “dohuija”. Pärast ajakirjanikud helistanud ja küsinud, et kuidas siis, kui vett on ainult põlvini… Alles siis taibanud vaene kalakasvataja pikkamööda, et see sõna, mida ta kasutas, ei tähendagi lihtsalt “palju”.
PS Hoolimata diskrimineerivast pealkirjast võivad ka homod kaasa rääkida (:
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.
40 kommentaari Add your own
Leave a reply to Nirti Tühista vastus
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Nirti | jaanuar 17, 2008, 3:28 p.l.
Oleneb situatsioonist ja tujust. Ma põlgan inimesi, kes ei oska ilma ropendamata üldse rääkida, no et inimese jutt kõlabki stiilis “Oi puts, raisk, tead, kus eile alles oli läbu! Täitsa perses, Birgit ja Malle jooksid palja vituga ringi ja no türa ma ütlen, päris kõva vaatepilt oli ikka, nahhui!” ja nii edasi ja edasi, ad infinitum.
(ei viitsi tärnitada, kui kõik nagunii selgelt aru saavad, mida ma kirjutan, see tärnitamine on suhteliselt mõttetu)
Samas ega ma ise ei ole veel mitte ainsastki sõnast ära põrganud oma elus mitte kunagi ja ei põrka ka tulevikus. Eks neid ropemaid ja vähemropemaid perioode tuleb ja läheb, vahepeal lihtsalt tuleb karjuda natuke roppude sõnadega, siis hakkab parem ja siis võib väljapeetud ning peene kõnepruugiga edasi vestelda oma malbel ja moduleeritud häälel. 🙂
Ega vanarahvas asjata neid vägisõnadeks ei nimetanud 🙂
2.
Kati | jaanuar 17, 2008, 3:41 p.l.
mu meelest mõned karvased ja vägised väljendid on teinekord ka päris õigel kohal.
kunagi, muide oli mul teooria, et keele tõelised mahlakad võimalused avanevadki roppustes ja luules. et võta ntx vene keel jopedest ja matidest puškinini.
lisaks on mul veel teooria, et rahvad, kelle keeles on rohkem ja värvikamaid roppusi, on samas nende koha pealt ka kuidagi hellemad. ntx kultuurne venelane punastab mõnd tüüpi sõnade peale kuus korda varem ja rohkem, kui samuti kultuurne eestlane. olen seda mitu korda täheldanud.
ma ei tea, kas tuleb see sellest, et neis suuremate roppustega ühiskondades on ka suuremad klassivahed ja kõrgklass tõesti ropenda või on need sõnad just kuskil inimeste alateadvuses nii palju suurema väega, et häirivad rohkem.
3.
Kati | jaanuar 17, 2008, 3:43 p.l.
lisaks.
aga, jah, samas ma ikkagi ei arva, et iga teine dialoog peaks otse ropp olema, nagu vist mõni meeskodanik eeldas:-)
4.
ahaa | jaanuar 17, 2008, 4:02 p.l.
üldiselt ei ropenda. pean seda labaseks ja rumalaks. mõned “persed” ikka vahel lendavad – enamasti spontaanselt ja vihastades, vahel natuke naljaga ka – a la “nüüd on küll perse majas”.
suguelundeid sellises kõnepruugis ei kasuta, kuna minu jaoks tähistavad nad pigem armastuse jagamist ning seetõttu ma neid oma pahasesse meeleollu ei kisu. ka ei meeldi, kui keegi teine seda teeb. ära ei jookse, kuid ei haaku ja omad järeldused ütleja suhtes teen ka.
võõrkeeles on oluliselt lihtsam vanduda – fakk ei tundu eriti piinlik (kuigi see ka sidesõna pole).
5.
Elver | jaanuar 17, 2008, 6:11 p.l.
Olukorras, kus oleks normaalne, et sa vihastad ja hakkad verbaalseid vagiinasid ja peeniseid loopima on märksa efektiivsem püsida rahulik ja roppustest hoiduda.
Samas olukorras kus sinult oodatakse rahulikkust ja viisakust on needsamad sõimusõnad jällegi kasulikud.
Vaja mõõdutunnet ja enesekontrolli.
6.
marta | jaanuar 17, 2008, 7:01 p.l.
üldiselt ma ei ropenda, pean seda nagu Ahaagi labaseks ja rumalaks… ma ei saa öelda, et ma nüüd üldse mitte kunagi karvast sõna kasutanud ei ole, aga üldiselt põlgan karvase sõna ära küll… vihastades ütlen “rsk”… kui ma mõtlen inimese kohta väga halvasti, siis ütlen “aff”…
a kommisin ainult seepärast, et ma ei saa jätta ütlemata, et ma ükskord ometigi ka Elveriga milleski hästi nõus olen: olukorras, mis oma olemuselt just-kui eeldab ropendamist, on viisakaks jäämine üldjuhul oluliselt mõjusam… enesekontroll jah… ja (enese)kasvatus…
mind on väga raske veenda selles, et väga ropu suuga tegelane võib oma sisimas olla midagi eriti kaunist (kui ta ei tule just väga spetsiifilisest keskkonnast, nt mõnest metsakülast, kus terve küla on aastakümneid vaid sedasi rääkinud)…
(samas seda usun küll, et sõnades kaunis võib sisimas olla midagi väga inetut)…
7.
triangel | jaanuar 17, 2008, 9:12 p.l.
Aga mulle tõesti ei meeldi kui ropendatakse. Ma olen isegi selleteemalisi märkusi teinud, eriti töökeskkonnas. Vandunud olen küll, ütlen mõnikord kurat, aga ropendamisel ei näe sügavat mõtet. MInu meelest on see labane.
8.
Elver | jaanuar 17, 2008, 9:44 p.l.
Ropendamine on vahel vajalik kui tavalistest sõnadest puudu jääb.
Näiteks kuidas väljendada George W. Bushi mõju USA mainele?
1. Rikkus ära.
2. Nikkus ära.
3. Lasi peldikust alla.
4. Sittus täis.
Valikud 2, 3, 4 kirjeldavad olukorda paremini kui valik 1.
9.
Nirti | jaanuar 17, 2008, 9:56 p.l.
Mulle jääb tegelikult arusaamatuks, et kuidas sõna “peldik” roppus on, võibolla madalastiililine väljend, aga roppus…?
Ropp sõna on vägisõna ja ma ei saa siin aru peentest preilidest, kes uih ja aih ütlevad. Kuskil pidudel end sigalakku täis juua ja ringi laaberdada pole piinlik, aga kui keegi mõne vängema sõna ütleb, siis on kohe metsaküla-mats, kes preilidel ninakesed krimpsu tõmbab. Imelik suhtumine…
Inimese teevad matsiks mitte ta sõnad, vaid ta käitumine. Mõni peene kõnepruugiga ja valitud sõnavaraga isik võib oma käitumiselt olla hoolimatum, rumalam ja pealiskaudsem kui mõni, kes ei viitsi taga ajada peent ja “õiget” käitumist, seega ma ei näe vajadust kisendada “uih!” ja “appi!”, kui keegi kuskil kellegi südametäiega perse saadab.
Muide, viimati kuulsin meeldivalt palju ropendamist Vanemuise teatri lavalt, nii et ju sellel võib ka olla eluline ja kunstiline väärtus. Ilmselt, kui siinsed preilnad Vanemuise saalis neid asju kuulevad, siis noogutavad kaasa, et jaa, väga kunstipärane, väga sügav ^^
Väikekodanlik pinnapealsus, võeh.
Tegelikult ma ei propageeri ropendamist ja leian, et need inimesed, kes sidesõnana roppusi kasutavad, on millestki valesti aru saanud. Ropp, vänge sõna peaks jääma ülimate negatiivsete emotsioonide väljalaskmiseks ilma vägivallata.
Võibolla ongi eestlaste seas nii palju vägivalda ja nt. koolikaklusi, sest inimesed on oma suguelundite ja muude asjadega nii ära harjunud, et oma meelsust ja viha ja halbu emotsioone ei saagi enam muud moodi väljendada, kui teisel hambaid sisse lüües.
Minusugused karjatavad tõeliselt negatiivses olukorras, et “Sa vana kuradi perse! Türa küll!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!”, rahunevad maha ja ei peksa kellelgi hambaid sisse.
Vägisõnad, mitte lihtsalt sõnad. Vägisõnad.
10.
kukupai | jaanuar 17, 2008, 10:07 p.l.
Jälle üks koht, kus ma Nirtiga nõus olen. Ega ma ise üldiselt ei ropenda ja ei meeldi kuulata ka. Aga ühegi ütlemise peale enam ammu juba ei punasta. Selles osas koolitasid mu kunagised kolleegid mu hästi välja. Venelastest transakutid olid meil autolaos ja kole tähtsust täis. Eks nad panid mind proovile ka, kas julgen midagi öelda, kui seanahka veavad. Ükskord siis pidin kõik nende kõrvalt korjatud venekeelsete vägisõnade tagavara mängu panema, selle peale nad igatahes said šoki ja edaspidi polnud enam vaja, aitas normaalsest jutust küll.
Võõrkeeles võib minu meelest midagi karvasemat öelda ainult siis, kui ikka tead täpselt, mida ütled, muidu võid end veel hoopis lolliks teha.
11.
heli | jaanuar 17, 2008, 10:11 p.l.
Mina ei talu lausropendamist. Vähe sellest, ma ei talu isegi kahemõttelisi nalju, kui nad on labased. Teravmeelsed ja vaimukad kahemõttelisused on mingi piirini teretulnud, aga labasus… oleneb situatsioonist kas paneb vaikides punastama või sunnibki välja ütlema, et minul on nüüd punastamisekoht. Vot selline aadlipreili olengi.
Ja oma suurtel poegadel olen ka keelanud kodus ropendada. Kui nad selle vahel unustavad ja ma märkuse teen, siis sageli vabandatakse.
Aga äkkvihastudes ütlen ikka ise ka kurat ja perse. Muid vägisõnu naljalt ei pruugi. Võõrad ja valed sõnad tunduvad.
Mina olengi liivimaa kõrgeim vooruse verstapost. 😛
12.
potsataja | jaanuar 17, 2008, 10:34 p.l.
Mina olen mitteropendavate, oma peenikesi ninnusid kirtsutavate preilide poolt! Kõigil võimalikel juhtudel. Ma ei suuda selgitada seost, aga mul seostub see eneseväärikusega eelkõige.
13.
potsataja | jaanuar 17, 2008, 10:41 p.l.
Kui mul on valida, kas kaine ja korralik, kuid ropu suuga labane “Tra, küll!” röökiv mõrd (ja üleüldse röökiv/lärmav naine kui selline on minu jaoks ebasümpaatne, terased tupsu-nunnud meeldivad) või veidi vindine, kuid isegi vindise peaga elementaarseid viisakusreegleid järgida suutev väikekodanlik preilike, siis valin viimase.
14.
'ganna | jaanuar 17, 2008, 11:56 p.l.
Kui ma ikka triikraua varba peale pillan või pea ees uxepiita kinni jooxen või umbes nii, tuleb neljas keeles, vabalt, mahlakalt & asjakohaselt.
Kui ma kellegi või millegi peale väga, väga vihastan, tuleb hulga kaalutletumalt & kõigest kolmes keeles. & enamasti kirjalikult.
Kui mind asjatu asja pärast yles ajada, tuleb ain’t kahes keeles, aga see-eest kaua. Umbes nigu järgmise magamaminekuni.
& noh, maakeelsed kuradid ikka vahel exivad mu kõnesse & kirjutamisse. Peamiselt tegelastena, kes ainsana teavad, kes, mis, millal või kus. (Nõme on tunnistada, et ei mäleta, millal eila koju jõudsin — kuratteabmillal on enesehinnangu koha pealt kõvasti parem määratlus.)
& kui ma õieti mäletan, me suutsime olla ypris rõõmsasti ropud ka täiesti syytuid sõnu kasutades. Vähemalt yht yhist tuttavat klatshides (klatshimine on olemuslikult ropp tegevus, muidugi) 😉
15.
Trc | jaanuar 18, 2008, 12:55 e.l.
Ehkap olen eksiteel, ent tooksin välja kaks üsna erinevat kategooriat – vandumise ja ropendamise.
Vandumine oleks tegevus, mis on emotsionaalne ja mille käigus väljendatakse end oma rikutuse astme kohaselt mahlakalt ja võimetekohase väljendusrikkusega, ropendamine… noh, ütleme, on lihtsalt sootsiumi poolt obstsöönsete sõnade/väljendite kuuldavale toomine kõikmõeldavates/ilmvõimatutes kohtades.
On ju ikka vaksake vahet, kui ütled kohe hingest “türademaa” või muidu sisuka jutu vahele täiseti seosetult “raisk”.
Tegelikult peaks vist veel eraldi kategooriana lisama sõimamise, sest see on võimalik nii ühel kui teisel moel ja veel kolmandamalgi – ilma ühtegi “vägisõna” kasutamata on võimalik öelda lõpmatult halvasti (ropusti).
Ent jutt oli inimese enda keelekasutusest. Püüan hoiduda ja põhjuseta mitte kasutada. Vahest lipsab sisse. Viies erinevas keeles. Peab tunnistama küll, et (iseäranis võõrkeeltes) kipun üsna kiirelt laskuma partneri tasemele ja siis tulevad “mat”’id, “vittu”’d, “fak”’id “kunem”id üsna vabalt ja lennukalt.
16.
Urmas | jaanuar 18, 2008, 7:02 e.l.
Ei, nt minul pole kombeks ropendada. Ja ka ei punasta, punastamiseks sobival ajal tuleb ju sõnumist arusaamiseks ballasti e roppusi välja rookida ja emotsioone maha lahutada.
Minu aastatagune mõstisklus samal teemal
17.
triangel | jaanuar 18, 2008, 7:13 e.l.
Ma tahtsin lisada ka, et mulle ei meeldi ka kunstipärane ropendamine. Ka mitte lavalaudadelt kuudav, ma ei käigi tavaliselt selliseid ajsu vaatamas. Ma olen nimelt veendunud, et igasuguseid meeleolusid saab roppusteta väljendada.
Ja ausalt öeldes ei mäleta ma ka, et oleksin end kunagi sigalakku täis joonud ja ringi laaberdanud. Mu organism ei kanna lihtsalt nii palju alkoholi.
18.
Humalake | jaanuar 18, 2008, 8:59 e.l.
Vägisõnad kui narkootilised ained:
Alkohol – sõnad, mida mõistuse piires võib tarvitada, ilma et suuremat kahju juhtuks.
Narkootikumid – sõnad kaotavad oma võimu, sest organism harjub, ning vaja on järjest kangemaid või lihtsalt suuremas koguses.
Ahelsuitsetamine – vägisõnad sidesõnadena. Teeb kasutaja koledaks ja ümberseisvatel inimestel ei ole neist kuskile pääsu; kui midagi öelda, õnnistatakse kas sõna- või suitsupahvakuga otse näkku.
Vesipiip – eksootika, võõrkeelsed sõnad. Üldlevinud legendi järgi vähemkahjulikud, kuigi päriselt on ju tegemist sellesamaga.
19.
Nirti | jaanuar 18, 2008, 10:06 e.l.
“Aga äkkvihastudes ütlen ikka ise ka kurat ja perse”
Aga kui teised juhtuvad samuti äkkvihastuma, siis vahid ka pungissilmselt ja kähised, et “Vait, sa saatan, vait!” ja ootad vabandusi? VÕi äkki ongi äärmiselt emotsionaalse inimesega tegu, kes tõesti võibki äkkvihaseks saada täiesti ootamatult ja mõnes mõttes väikeste asjade peale?
Üldiselt öeldakse, et ela ise ja lase teistel ka seejuures elada. Mõttetu ropendamine on tõesti – mõttetu, aga äkkvihas lendavad kuradid ja persed peaksid olema kõigile lubatud, mitte nii, et on olemas topeltstandardid. Et ise võin vabalt, aga teistel konkreetselt keelan ja nõuan vabandusi ning et ise võin, aga teised on seda tehes automaatselt metsaküla-matsid.
Arvan nii vähemalt. Pooltoonid, nähke pooltoone!
20.
Ramloff | jaanuar 18, 2008, 10:15 e.l.
Suuresti nõus Nirti ja nende eelpoolkirjutajatega, kes peavad roppude sõnade kasutamist vajalikuks auru väljalaskmiseks.
Ise reeglina ei ropenda, kuid kui ma tõsiselt vihane olen, siis ei löö risti eriti ühegi väljendi ega sõna ees, peale maharahunemist olen aga jälle viisakas.
Ropud väljendid sidesõnana on aga lihtsalt kultuurituse ja lastetoa puudumise küsimus.
21.
Kati | jaanuar 18, 2008, 12:50 p.l.
eh, ´ganna,
seda ma´gi mõtlen, et sisuliselt kõige ropemat teksti me enamasti ei edasta roppude sõnadega. miksipärast.
22.
haldjas | jaanuar 18, 2008, 1:12 p.l.
mina tavaliselt võpatan igasuguste vägisõnade peale…
neid võiks kasutada, andmaks märku, et midagi on tõeliselt viltu. mitte niisama iga asja ette ja taha.
mis puutub otsesemalt ropendamist, siis… mul ei ole midagi selle vastu, kui asjadest räägitakse nii, nagu nad on, ilma liialdamata, ilma ilustamata, ainult et.. ma ise vist ei tee seda eriti. vähemalt ma valin selleks kohta, aega ja inimesi – konteksti.
ja veel. mu meelest liigne mitteotstarbekate sõnade kasutamine tõmbab tähelepanu oluliselt kõrvale. inimesed, kel on oluline mingit sõnumit edastada, võiksid arvestada, et kui see on yhes reas ohtrate v*** ja t*** sõnadega, siis sõnum ei jõua lihtsalt kohale. sõnaga – kasutu kommunikatsioon.
aga kui eesmärk on tähelepanu tõmmata ja šokeerida, siis… seda nad kahtlemata saavad kuulajaskonna enamikult. eesmärk pyhitseb abinõu… 😛
kyll aga olen ma nõus, et t*** ja v*** sõnu võib vastastikusel kokkuleppel kasutada… kui räägitakse asjast nii, nagu see on:))) ja siis see on omal moel sygav ja ilus. muidugi juhul, kui neid sõnu pole varemalt ära raisatud muude mõttetute olukordade peale.
aga muidu…
ma lihtsalt pyyan mitte lasta ennast häirida. eelistan ise pigem mõtestatud kommunikatsiooni ja sestap ei viitsi väga siukste sõnadeloopijatega suhelda. see käib ka muidu sõnalahmijate kohta. no ei viitsi lihtsalt, mul on oma ajaga targemat teha, elu niigi lyhike 🙂
23.
heli | jaanuar 18, 2008, 2:25 p.l.
Nirti, kui teine vihastudes need kuradid ja persed lendu laseb, siis see pole küll minu jaoks koht, kus punastada või miskit selle kohta kobiseda. Nii et mingit topeltmoraali ma siinkohal tuvastada ei suuda.
Ropendamise ja labasuse all pidasin silmas ikka selliseid variante, kus iga kahe sõna tagant mõni genitaalide nimetus kõlab või et kui iga teema, mis kõneks tuleb, kisub kahe minutiga jalge vahele.
24.
AbFab | jaanuar 18, 2008, 3:01 p.l.
Nagu voorimees. Ei viitsi selle yle targutada ja polemiseerida. M6elge kasv6i “Hyperioni” peale – millal ja mis s6nu vallates sai Martin Silenusest poeet 😉
25.
Nirti | jaanuar 18, 2008, 4:38 p.l.
“iga teema, mis kõneks tuleb, kisub kahe minutiga jalge vahele.”
🙂
Väga nutikas väljend, jätan selle meelde.
26.
sepp | jaanuar 18, 2008, 7:36 p.l.
see on nüüd natuke teemast mööda aga – kirjutamisest. mind häirib see tärnitamine. kui sa seda mõttes kasutasid või ütlesid, siis kirja pannes ära kasuta tärne. mida sa, raisk, peenutsed – me teame küll, mida sa silmas pead. julged kasutada, julge välja kirjutada.
see jutt muidugi ei käi haldja kapsaaeda – ta, vaeseke, püüab lihtsalt näiteid tuua…
27.
'ganna | jaanuar 18, 2008, 8:42 p.l.
Aga nimelt kirjutades kasutan tärne. Täpselt samamoodi, nagu alaealiste juuresolekul õnnestub sõnasabast kinni saades putttkavaht! või vi-diit! või midagi sihukest röögatada.
Ma kyll ei kasuta neid nii palju. Kui ma ikka ytlen, et t*, see j* päev on mul täiega p* läinud, siis yhest kyljest olen ma palju tähemärki kokku hoidnud & teisest kyljest väljendanud ennast väga piisava täpsusega.
28.
surnu | jaanuar 18, 2008, 9:14 p.l.
Kui vihane, siis ikka ja kõike, mis sülg suhu toob. Kuid üritan oma ropendamist piirata, sest mul on tõsiselt piinlik, kui mõni “vägisõna” harjumuspäraselt suust lipsab näiteks vanemate inimeste või mitte nii lähedaste kolleegide ees.
29.
Kati | jaanuar 19, 2008, 8:29 e.l.
selle putttkavahiga oli mul nõnda, et hakkasin kord tööl ütlema ja tuli südamest hoopiski sssa puttttkajuht. nad siiamaale norivad mu kallal selle putkaülemusega. 🙂
30.
AbFab | jaanuar 19, 2008, 3:09 p.l.
Tuli meelde sõbranna, kes halva ilmaga oma ontlikke töökaaslasi autoga vedades ei suutnud enam reageerimata olla ja röögatas järsku: “Mitte karum-mmmmõmmigi ei näe!”
31.
surnu | jaanuar 19, 2008, 5:18 p.l.
/“Mitte karum-mmmmõmmigi ei näe!”/
hahaha :’D , einoh, väga hea.
Mul üks sõbranna, kes ropendab alati väga kunstipäraselt:
“Vitt…ttraaaaž!!”
32. Üllatus missugune! « Tauri ajaveeb | jaanuar 20, 2008, 2:50 p.l.
[…] Heterod, va ropud… […]
33.
ahaa | jaanuar 20, 2008, 7:10 p.l.
ma teeks ka suurt vahet ropendamise ja vandumise vahel
nagu öeldud, mõni perse aegajalt lendab. vahel suisa mõni karuperse ka. mde, see karuperse tuleb vahel ilma vihastamata – ma kasutan vahel mõne väga kaugel ja mahajäetud koha kohta sellist väljendit.
kindlasti ei emotsioonitse, kui kellelgi teisel vandesõnad lendavad
küll aga ei meeldi, kah nagu juba öeldud, ropendamine. eriti genitaalidega. minu jaoks tähendavad need midagi muud.
ühtegi laval ropendamist kunstipäraseks ei pea – intelligentne inimene suudab mu arust kõik asjad ilma ropendamata ära öelda, kui ei suuda… no mis teha, rumalaid inimesi on alati olnud.
mde…. miks toodi võrdluseks sigalakku täis olemine? ma ei joo ka :). pahatahtlikult ja hoolimatult ka ei käitu, kuigi enda eest seista oskan. samas üritan siiski oma suhtlemises alati meeles pidada, et me kõik oleme inimesed… seega võiks kõigi ja kõige suhtes elementaarset viisakust ja heatahtlikkust ilmutada. lausroppus selle alla minu jaoks ei kuulu.
a kui ma selle tõttu peenike preili olen, siis on ju tore! :)))
34.
ahaa | jaanuar 20, 2008, 8:40 p.l.
ja seda ka, et kui mul mõni ebavajalik “raisk” kusagil vahel tuleb ja mu elukaaslane siis mulle üllatunult ja leebelt otsa vaatab, vahel ka küsides “kallis, miks sa niimoodi räägid”, siis on mul sügavalt piinlik
🙂
35.
Nirti | jaanuar 21, 2008, 4:53 e.l.
Sigalakku täis inimesed teevad enamasti asju, mis kõigi standardite kohaselt peaksid olema häbiväärsed – kakerdavad ringi, lällavad, oksendavad avalikes kohtades, peksavad segast jne. Ja kuna siiski valdav enamus inimesi leiab, et on täiesti okei 2-3 pudelit veini ärajoonuna kuskil pidutseda ja pärast mällaris istuda ja kõigi käest küsida, et “Mida ma täpselt tegin ja miks mu mustal pluusil endam käiseid pole?”, siis mind panebki imestama selline võltsvagadus mingite tühipaljaste sõnade juures.
36.
ahaa | jaanuar 21, 2008, 12:51 p.l.
nojaa, aga kust sa tead, et:
a) need, kes ütlesid, et neile ei meeldi ropendamine, joovad ennast sigalakku täis ja käituvad häbiväärselt
b) inimesed, kellele ei meeldi ropendamine, on võltsvagad? võib ju olla, et see on nende sügav sisemine veendumus ja nad mitte ainult ei räägi seda, vaid elavadki oma sõnade (ja mõtetega) kooskõlas? kas see näib nii ilmvõimatu?
inimesed on ju erinevad. ja mu arust kati oma küsimusega tahtiski teada, milline keegi on ja kuidas ta ropendamisse suhtub. idee ilmselt ei olnud sellles, et inimesed räägivad, kuidas nad sellesse suhtuvad.. ja siis keegi tuleb neid siiraid arvamusi võõltsvagaduseks nimetama ja muul moel materdama 🙂
nö üldistatult: ela ise ja lase teistel ka elada. ehk kui tahad, et sind aktsepteeritaks, aktsepteeri ka teisi 🙂
37.
ellom | jaanuar 21, 2008, 2:56 p.l.
vägisõnad jah. minu meelest on see lihtsalt jube loominguline ja teraapiline valdkond. kui väga halb on, siis pigem ei ropenda või ei pane tähele kas ropendan – siis on probleemide sisu olulisem kui lingvistiline külg. aga vägisõnade kasutamine on just lingvistiline lust ja rõõm. ja mõjub tervisele hästi. mitte sidesõnadena kindlasti – see on sama vahe mis kord kuus hea tubaka tõmbamisel ja ahelsuitsetamisel ukse taga kolmekümne kraadise külmaga – ropendamine ja vandumine on hea asi siis kui seda mõnuga teha, vägisõnade sidesõnana kasutamine on kuritarvitamine ja käib mulle küll ka närvidele.
38.
Oudekki | jaanuar 21, 2008, 3:22 p.l.
Tjah, mina olen Itaalias kuulnud ikka selliseid mitmeminutilisi vägisõnade tiraade, mis portreteerivad sulle mingi väga veidra pildi toimuvast. See toimib nii rahustava meetodina kui on esteetiliselt ja lingvistiliselt nauditav.
39.
Trc | jaanuar 21, 2008, 4:46 p.l.
Eelmisele postitusele lisaks, et sellised etteasted ei ole kindlasti mitte vaid itaalia (ja laiemas plaanis romaanikeeltele) omane – sarnast võtet saab edukalt kasutada ntx vene keeles. Polnd just väga palju aega tagasi, kui üks eriti tüütu kunde mu välja vihastas ja siis ladusin pea paar minutit ja temal läksid silmad ikka rohkem ja rohkem punni, peale lõppu oli väheke vait ja siis küsis “A tõ kakoj-to pisatelj ili shto? Ja mnogo mogu, no tak nikak.” Igastahes mõjus kahessuunas positiivselt – mina maandasin end kenasti ära ja tema muutus taltsaks nagu lambuke. Mitte, et ma sarnast käitumist klassikaliseks klienditeeninduse või läbirääkimiste võtteks soovitaks ;).
40.
ahaa | jaanuar 22, 2008, 10:22 e.l.
see viimane – VÄGIsõnad ja eriti kunstiline väljendumine (võrazhatsja) eriti vene keeles on juba hoopis teine teema 🙂