Blogivate paarikeste elutähtsad pseudoprobleemid

Sellest ajast saati, kui meile (st mul ja vanamehel) kummalgi oma blogi tekkis, on üks igavene rist ja viletsus. Mitte kuhugi ei saa enam koos minna, mitte midagi ei saa enam koos teha. 

OK. See pole nüüd muidugi nii hull. Aga tõsi ta on, et kui me kogeme koos midagi vahvat (raamat, film, kontsert, jalutuskäik jne), küsime pärast üksteiselt põlevate silmadega:“Kumb sellest kirjutab?”  

Täpselt sama lugu on, kui mingil teemal mõnusalt arutlema-vaidlema sattume. Siis me muutume tavaliselt hästi delikaatseks. “See oli sinu algatatud teema.” “Jah, aga sinu head argumendid.” Mõnda aega käib siis teema, kui kuum kartul kahe vahet, kuni üks ütleb, et võta ikka ise, ma täna ei viitsi vms. 

Ja ikkagi juhtub, et me täiesti spontaanselt kirjutame ühest samast asjast (nagu täna heategevusest). Hullem veel, et vahel ka ühtsama juttu (ükskord Paldiskist kirjutasime peaaegu samade sõnadegagi vist).  

Mis parata, nagu koerad ja inimesed pidid pikemalt koos elades sarnaseks muutuma, nii lähevad vist abikaasadki lõppeks ühtmoodi.

Aga et miks ma sellest nüüd kirjutangi? Tegelikult seepärast, et tahaks teada, kas teistel blogivatel paarikestel on vahel samamoodi. Ja huvitav, kuis on neil, kes peavad üht blogi kahekesi?  

Ei noh, ma saan aru muidugi, et pseudoprobleem, aga huvitav ikkagi.