Õpetaja ei ole jumal ega oivik tema prohvet

Isand Toom Õunapuu näikse olevat veendunud, et riigikirjandite hindamisega on tänapäeval kõik mäda. Selle tõenduseks toob ta muuhulgas järgmised näited:

“Anno 2004. Noorsand A oli korrektsuselt lausa musterpoiss, käis kolm aastat kord nädalas minu lisaõppusel, tänu suurele lugemusele arenes filosoofilises plaanis seitsmepenikoormasaabastega, jõudis õigekeelsuses riigi tipptasemele, tehes üliharva mõne teisejärgulise vea, oli oma arutluses igati loogiline, mõõdukalt isikupärane, vahest küll veidi kuivavõitu, sest ei lasknud oma mehelikel emotsioonidel üle ääre voolata. Aga püsides alati rangelt teema piires, edastas ta lugejale täpselt oma sõnumi. Ta oli mul valmis vähemalt 90 punktiks 100-st. See olnuks tema tavatulemus, ent õnnestumise korral poleks olnud võimatud ka 95 või 100 palli.

Noorsand B käis ka regulaarselt kodutundides (küll ainult viimase aasta), ent oli paras siidivend, kes ei vaevunud tekste koostama ega minu õpetusest mingit süsteemi endale meelde jätma. Tundus, et ta käis minu juures rohkem oma vanemate ja kooliõpetaja sundusel, mitte iseenese palavast  soovist. Õigekeelsuses liikus ta edasi vaevaliselt ja nii läkski, et algselt 40 punkti mehe suutsin läbi valu ja vaeva upitada umbes 60-le, ei kõrgemale.

A pälvis riigikirjandi hindajailt kõigest… 60 punkti?! /…/

B riigikirjand pärjati aga 95 (!!!) punktiga, mis on mu koolmeistriteel suurim müstika. Kui oletada, et A-l võis olla erakordselt halb päev — kellega siis nii juhtuda ei või –, aga sedagi oleks raske uskuda, sest spordipoisina oskas ta otsustaval hetkel alati vormis olla, siis kuidas suutis B hüpata koguni üle oma varju? Kas ta oli kummituse pailaps? Olen tänini veendunud, et vastupidine tulemus (A-le 95 ja B-le 60) olnuks õiglane. “

Mnjah, nõus, et kirjandi hindamine ongi ilmselt väga subjektiivne, vähemalt selles osas, mis pelgalt õigekirja piirest välja jääb. Katsu sa objektiivselt hinnata ideid, mõttekäike, väärtusi, silmaringi. Ei saa ju. Ikka jääb asi hindaja enese isikust, mõttemaailmast ja väärtustest sõltuma. Ja õige ka, et see on subjektiivsus, mis võib inimese elu edaspidi (põhjendamatult) ära rikkuda.

Ometi, miski selle Toom Õunapuu teksti puhul ei meeldi mulle. Natuke kõlab see kõik, nagu oleks lihtsalt vaja oma koduõpetaja mainet hoida. Aga rohkem vast häirib, et ennast peab ta objektiivsuse tipuks.

Aga mina tahan kiuslikult küsida, mis siis kui oivik oligi rumal? Kui ta oligi purukuiv ja küll teadmisi täis ent tegelikult võimetu neid päriselt seostama? Või mis siis, kui see laiskpoiss lihtsalt areneski hüppeliselt? Poistega, muide kipub seda juhtuma, et vana loru lööb korraga plaks! särama nagu tulevärk ja ühtäkki tuleb temalt nii sädelevaid ideid, et oivikud kahvatavad. Mul endalgi on üks selline klassivend olnud.

Teisalt on mul olnud ülikoolis kaaslane, kes oli just niisugune püüdlik tuupur aga hästi eluvõõras. Siiani me meenutame, kuidas kord David Vseviov kellegi Venemaa tähtsa daami kohta ütles, too olnud igavene mõrd. Too poiss siis tõstis kenasti käe ja küsis: “Vabandage, mida tähendab mõrd?” David seepeale selgitas, et mõrd on üks kalapüügiriist aga sõna kasutatakse ka teatavate naisterahvaste kohta. Poiss kuulas ja tõdes: “Ahah, selline kalapüügiriist siis.”

Ma usun, et see inimene kirjutas kõik oma kirjandid tehniliselt perfektselt. Aga kui küpselt (mõttemaailma osas), ei oska arvata.  

Ma ise olin kogu kooliaja selline naljakas libaoivik. Viisi sain peaaegu milles iganes kerge vaevaga, aga et ma olin, kus võimalik piisavalt laisk ja lohakas ja mitte just kõige viksim ja viisakam standardlaps, siis ma nagu päris oivikuks ei sobinud. Ja sellega siia ka igasugust nalja. Nimelt oli mind ju vaja igasugu olümpiaadidele ajada. Aga minu eel olid seal käinud paar tõelist musteroiviktibi, kes minust tiba vanemad. Ja polnud nemad suuremat saavutanud. Mulle siis ka muudkui räägiti, et kui see ja too, kes on niiiiiiiiiiiiii tubbbblid, ei saanud muhvigi, siis ega minul ole midagi loota. Tulemus, et ükskord naasin vabariigi kolmandana ja teiselt üldse esikohaga. Ei pea vist ütlema, et oivikute tulemused jäid kuhugi kaugele maha. Kahjuks pean ütlema, et need, kes mul enne palju loota ei soovitanud, ei osanud kuidagi kohmetust varjata, aga ega ei vabandanud ka.

Igatahes mõtlen, et kust võtab üks õpetaja nii kindla teadmise, et tal ja ainult tal on õigus. Kusjuures, kui oiviku põrumine mõistetavalt kurvastab, siis miks justkui kurvastab ja häirib ka vähemoiviku edu? Hea meel võiks ju olla.

Võibolla, härrased koolmeistrid, vahel ongi nii, et esimestest saavad viimased ja viimseist esimesed ning üldse mitte põhjuseta?