Õpetaja ei ole jumal ega oivik tema prohvet

september 3, 2007 at 5:32 p.l. 16 kommentaari

Isand Toom Õunapuu näikse olevat veendunud, et riigikirjandite hindamisega on tänapäeval kõik mäda. Selle tõenduseks toob ta muuhulgas järgmised näited:

“Anno 2004. Noorsand A oli korrektsuselt lausa musterpoiss, käis kolm aastat kord nädalas minu lisaõppusel, tänu suurele lugemusele arenes filosoofilises plaanis seitsmepenikoormasaabastega, jõudis õigekeelsuses riigi tipptasemele, tehes üliharva mõne teisejärgulise vea, oli oma arutluses igati loogiline, mõõdukalt isikupärane, vahest küll veidi kuivavõitu, sest ei lasknud oma mehelikel emotsioonidel üle ääre voolata. Aga püsides alati rangelt teema piires, edastas ta lugejale täpselt oma sõnumi. Ta oli mul valmis vähemalt 90 punktiks 100-st. See olnuks tema tavatulemus, ent õnnestumise korral poleks olnud võimatud ka 95 või 100 palli.

Noorsand B käis ka regulaarselt kodutundides (küll ainult viimase aasta), ent oli paras siidivend, kes ei vaevunud tekste koostama ega minu õpetusest mingit süsteemi endale meelde jätma. Tundus, et ta käis minu juures rohkem oma vanemate ja kooliõpetaja sundusel, mitte iseenese palavast  soovist. Õigekeelsuses liikus ta edasi vaevaliselt ja nii läkski, et algselt 40 punkti mehe suutsin läbi valu ja vaeva upitada umbes 60-le, ei kõrgemale.

A pälvis riigikirjandi hindajailt kõigest… 60 punkti?! /…/

B riigikirjand pärjati aga 95 (!!!) punktiga, mis on mu koolmeistriteel suurim müstika. Kui oletada, et A-l võis olla erakordselt halb päev — kellega siis nii juhtuda ei või –, aga sedagi oleks raske uskuda, sest spordipoisina oskas ta otsustaval hetkel alati vormis olla, siis kuidas suutis B hüpata koguni üle oma varju? Kas ta oli kummituse pailaps? Olen tänini veendunud, et vastupidine tulemus (A-le 95 ja B-le 60) olnuks õiglane.

Mnjah, nõus, et kirjandi hindamine ongi ilmselt väga subjektiivne, vähemalt selles osas, mis pelgalt õigekirja piirest välja jääb. Katsu sa objektiivselt hinnata ideid, mõttekäike, väärtusi, silmaringi. Ei saa ju. Ikka jääb asi hindaja enese isikust, mõttemaailmast ja väärtustest sõltuma. Ja õige ka, et see on subjektiivsus, mis võib inimese elu edaspidi (põhjendamatult) ära rikkuda.

Ometi, miski selle Toom Õunapuu teksti puhul ei meeldi mulle. Natuke kõlab see kõik, nagu oleks lihtsalt vaja oma koduõpetaja mainet hoida. Aga rohkem vast häirib, et ennast peab ta objektiivsuse tipuks.

Aga mina tahan kiuslikult küsida, mis siis kui oivik oligi rumal? Kui ta oligi purukuiv ja küll teadmisi täis ent tegelikult võimetu neid päriselt seostama? Või mis siis, kui see laiskpoiss lihtsalt areneski hüppeliselt? Poistega, muide kipub seda juhtuma, et vana loru lööb korraga plaks! särama nagu tulevärk ja ühtäkki tuleb temalt nii sädelevaid ideid, et oivikud kahvatavad. Mul endalgi on üks selline klassivend olnud.

Teisalt on mul olnud ülikoolis kaaslane, kes oli just niisugune püüdlik tuupur aga hästi eluvõõras. Siiani me meenutame, kuidas kord David Vseviov kellegi Venemaa tähtsa daami kohta ütles, too olnud igavene mõrd. Too poiss siis tõstis kenasti käe ja küsis: “Vabandage, mida tähendab mõrd?” David seepeale selgitas, et mõrd on üks kalapüügiriist aga sõna kasutatakse ka teatavate naisterahvaste kohta. Poiss kuulas ja tõdes: “Ahah, selline kalapüügiriist siis.”

Ma usun, et see inimene kirjutas kõik oma kirjandid tehniliselt perfektselt. Aga kui küpselt (mõttemaailma osas), ei oska arvata.  

Ma ise olin kogu kooliaja selline naljakas libaoivik. Viisi sain peaaegu milles iganes kerge vaevaga, aga et ma olin, kus võimalik piisavalt laisk ja lohakas ja mitte just kõige viksim ja viisakam standardlaps, siis ma nagu päris oivikuks ei sobinud. Ja sellega siia ka igasugust nalja. Nimelt oli mind ju vaja igasugu olümpiaadidele ajada. Aga minu eel olid seal käinud paar tõelist musteroiviktibi, kes minust tiba vanemad. Ja polnud nemad suuremat saavutanud. Mulle siis ka muudkui räägiti, et kui see ja too, kes on niiiiiiiiiiiiii tubbbblid, ei saanud muhvigi, siis ega minul ole midagi loota. Tulemus, et ükskord naasin vabariigi kolmandana ja teiselt üldse esikohaga. Ei pea vist ütlema, et oivikute tulemused jäid kuhugi kaugele maha. Kahjuks pean ütlema, et need, kes mul enne palju loota ei soovitanud, ei osanud kuidagi kohmetust varjata, aga ega ei vabandanud ka.

Igatahes mõtlen, et kust võtab üks õpetaja nii kindla teadmise, et tal ja ainult tal on õigus. Kusjuures, kui oiviku põrumine mõistetavalt kurvastab, siis miks justkui kurvastab ja häirib ka vähemoiviku edu? Hea meel võiks ju olla.

Võibolla, härrased koolmeistrid, vahel ongi nii, et esimestest saavad viimased ja viimseist esimesed ning üldse mitte põhjuseta?

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv, Uncategorized.

Ja Ivar Sillale aplaus, palun … Ole õnnelik, raisk, või muidu…

16 kommentaari Add your own

  • 1. Helle  |  september 3, 2007, 6:05 p.l.

    Väga õpetlik lugu. Hea, et juhtusin seda lugema. Jah, nii ongi, et kõik on ettearvamatu.
    Ka see, kes kirjandit loeb, on inimene ehk siis subjektiivne.
    Juhtusin lugema üht 90 punkti kirjandit, mis oli nii kuiv, et krõbises, täis käibetõdesid ja kantselliiti. Ilmselt pähe õpitud tekst.
    Riigikirjandile on ette antud pikkus – vähemalt 600 sõna. Nägin oma silmaga kirjandit, mis oli suure kirjaga ja kindla peale 200 sõna lühem, aga ta oli hinnatud 60 punktiga. Sisu oli kesine, aga mõte selge.
    Olen eesti keele õpetaja ja tegelen kirjanditega pidevalt.

    Vasta
  • 2. Nirti  |  september 3, 2007, 6:07 p.l.

    Mina kui ühiskonna valvehunt pean võtma sõna jälle. Ma saan Toom Õunapuust täiesti aru, kuid ma ei saa aru sellest, et kuidas on võimalik, et tema ei saa aru, milles asi on.

    Mõlemat poissi nägi ta päevast päeva, tunnist tundi, arutelust arutellu. Nad muutusid talle omaks, tema neile Mentoriks või vähemalt sõbrameheks.

    Vasta
  • 3. Nirti  |  september 3, 2007, 6:14 p.l.

    Raibe, kogemata vajutasin “Submit” (submit = alistu…?)

    Ühesõnaga, ma tahtsin kirjutada, et tema õppis poisse süviti tundma ja kaheldamatult tunneb kõrgesti haritud Toom Õunapuu oma õpilasi paremini kui mingisugune äravaevatud ja kümneid kirjandeid lugenud võhivõõras inimene ja täiesti võimalik, et see, milles Toom nägi filosoofia arengut või laiskust, paistis võõrale silmale hoopis teistsugusena.

    100 punkti vääriline poiss võibolla kasutas kohmakaid lauseid ja tema tekst jäi kuivaks ja hapraks.

    60 punkti vääriline poiss rabas võibolla hea ja mahlase kõnepruugiga või mõne ootamatu seisukohaga.

    Mõlemad pälvisid nende asjadega tulemuse, mida nad TEGELIKULT pikas perspektiivis ei vääriks, sest vaevalt, et see looderpoiss eriline akadeemik on. Too teine poiss aga ehk on ise Toom Õunapuu asemel ja kirjutab õpikuid ja juhendab õitsvat noorsugu.

    Riigikirjandite miinused:

    – Puudub personaalne lähenemine
    – Sa saad ülevaate inimesest ainult kirjandi põhjal. AINULT. Vt eelmine punkt.
    – Sa ei tea, kas see kirjand on antud isiku jaoks eneseületus või mütsiga löömine. Vt nimetatud punktid.
    – Punkte on veel, aga mu käsi valutab ja ma tahan kiiresti lõpetada.

    Ühesõnaga – Toom Õunapuul on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et üks poistest oleks väärt teise tulemust… Kuid…

    Elu on täis üllatusi.

    Ühesõnaga ma tahan öelda, et ma nõustun nii Kati kui Toomega ja samas ei nõustu kummagagi ning olen loll & ei oska end väljendada ja riigieksamil saaks 19 punkti.

    Tänan tähelepanu eest.

    N.

    Vasta
  • 4. Nirti  |  september 3, 2007, 6:16 p.l.

    Aga samas, kui nad need tulemused said, siis nad ju väärivad…?

    Ah, krt, pea lõhub valutada sellisest mõttemängust.

    Vasta
  • 5. Helle  |  september 3, 2007, 6:32 p.l.

    Oleme siin Nirtiga kukkunud kommenteerima. Muidugi ei ole riigikirjand mingi absoluutne väärtus ja mõõdupuu, aga midagi ta ikka näitab. Kas või seda, kas suudetakse mingit loogilist teksti luua ja kas midagi on kusagilt külge jäänud. Üldjuhul tuntakse head kirjandid siiski ära.
    Ega mina (õpetaja) vist suudaks ka igal etteantud teemal sisukalt kirjutada. Aga Nirti on arukas noor inimene, tema kindlasti suudab. Minu lugupidamine.

    Vasta
  • 6. Nirti  |  september 3, 2007, 6:43 p.l.

    Mina ei suuda käsu peale kirjutada. Pea jookseb lurinal tühjaks nagu valamu ja käsi hakkab värisema. Välja kukub mingi labasus, mis on pikitud frivoolsete vihjetega ning kehtivate väärtushinnangute põrmustamine, sest muud ma ei oska.

    Väärtushinnanuid on lihtne pahupidi pöörata, kui ise oled nii noor, et pole veel milleski seisukohale jõudnud.

    Vasta
  • 7. Helle  |  september 3, 2007, 6:49 p.l.

    Armas Nirti! Sul on väga valmis maailmapilt. Hoian Sulle pöialt, et leiaksid tasakaalu oma hinges.
    (Kati, ära pahanda, et teemast mööda kirjutan.)

    Vasta
  • 8. Lee  |  september 3, 2007, 6:50 p.l.

    T.Õ. kogemus on vähemalt mõtlemapanev. MIDAGI need kirjandid ju näitavad, aga mida?
    Ma olen kirjutanud lugematuid kirjandeid, enamvähem iga vanuserühma omi, olnud kirjandiõpetuse koduõpetaja ja “astunud” paar korda “sisse” st kirjutanud kõrgkoolide sisseastumiskirjandeid.
    Ehkki kirjandihinnet peaks loogiliselt võttes saama ette ennustada, juhtub aegajalt kummalisi asju. Ootamatu hinne võib olla kõrgem. Või madalam. Ja see, et paar asjasse mittepuutuvat emakeeleõpetajat jagavad minu ennustust, ei loe midagi.
    Mu enda lõpueksami kogemus on see, et ma kirjutasin kokku kohutava jama – täiesti vastupidise sellele, kuidas ma tegelikult maailma nägin. Lihtsalt – ma olin nii kohutavalt väsinud neist eksamitest, et ainus võimalus veel püsti püsida ja midagi öelda oli end täiesti teistsuguseks tüdrukuks kujutleda. Vot – rollid ja tegelikkus… Viie sain. Ja oma õpetaja muretses tükk aega, ega mul psüühikas midagi liiga katki ei ole läinud.
    Ja T.Õ. kirjeldet patuteed olen ma ka käinud: andnud õpilasele valiku lõike, millest saaks kirjandi kokku panna. No a la – tuleb Liivi “Vari”, paned selle sissejuhatuseks ja sellega arendad teemat, tuleb vaba teema tulevikuplaanidest, seod Liivi “Varjuga” jne. jne.

    Vasta
  • 9. otsija  |  september 3, 2007, 7:32 p.l.

    Esteks pean ütlema, et mul on kirjandusõpetajatega oma elus roppu moodi vedanud.
    Teiseks pean ütlema: päevad ei ole vennad. Võib juhtuda, et oled lahti ja kirjand lendab käes kut leheke tuulispasas. Aga järgmisel päeval võib juhtuda, et närid pastakast välja viis lauset, tõmbad nad maha, närid taas viis lauset, tõmbad maha ja… ja lõpuks kirjutad mingi hambutu kördi kokku, mis iseennast ka öökima ajab. Sest midagi tuleb ju ometi kirjutada, kui aeg sunnib takka, aga mitte ühtegi mõttepoega ei liiguta ajupimeduses.
    Kolmandamaks mina isiklikult olen kunagi kooliajal avaldanud oma isiklikke mõtteid kirjandites üsna julgelt, ka kriitilisi ja selliste asjade pihta, mille pihta pold kena kriitikat teha. Tõsi küll, hindest võeti nats alla, aga lohutuseks oli õpetaja alati lõppu kirjutanud: küll on hea, et omaenda mõtteid kirjutad!
    Muidu oli kena keik, ma olin neljadega ka väga rahul, ainult et tänu noile omamõtetele jäin ma alati vahele, kui kohustuslik raamat lugemata oli. Sest sellistel puhkudel kirjutasin ma viksi koolilapse ümmarguse kirjandi, kus sees kõik kohustuslikud mõttekäigud tegelaskujudest ja kirjaniku taotlustest. Sain sabaga viie ja öeldi ausalt ära ka, et saba on selle eest, et tegelikult pole ma seda raamatut ju lugenud, onjueksju.
    Ma ei ole ammu ühtki gümnasisti kirjandit lugema juhtunud, aga miskipärast kummitab mõte, et palju punkte saavad need kohustuslike mõtete ludinal esitajad, isemõtlejate tee on okkalisem (loe: punktivaesem). Aga mine tea, millest see mulje mul tekkinud on. Võibolla sellest, et koolisüsteem üleüldse tundub selline kohustuslikest mõtetest tulvil, kus isepäisuse eest võid pigem vastu kukalt saada.

    Vasta
  • 10. Oop  |  september 3, 2007, 8:46 p.l.

    Koolitraditsioonis on kindlad žanrid, mille eest ei saa panna alla viie, kui õigekiri korras on. Näiteks ilusa lyyrilise, klišeelisi luulelisi epiteete täis sydamliku mõtiskluse eest on piinlik panna viit sellelgi, kellele endale sellised ei meeldi. (Suuremale jaole emakeeleõpetajaist meeldivad, paraku ei lähe neiks tänini mitte alati säravaimad ja parima maitsega filoloogid.) Sest sa ju tead, et õpilane on niisugustega aastaid läbi saanud, temasse on kasvatatud ootus ja teadmine, et nii ongi hea. Egas tema pole systeemis ja kasvatuses syydi. Ta võib vabalt isegi siiras olla. Keegi ei saa kohustada õpilast olema intelligentne.

    Mis pattu salata, paar korda kirjutasin ka ise mõne sellise. Aga ainult paar. Rohkem olen (sh ylikooli astudes) lustinud sõnalise tulevärgi ja formaalse eruditsiooniga – kah kerget teed minek, ent siiski pisut teistlaadi. Samas – on selge, et kui ylikooli astuja on lugenud hulgaliselt Ecot ja Masingut ning kogu Ristikivi, ja puistab (näilise?) kergusega tsitaate vähemalt neljas keeles, pole enamikul kirjandihindajaist sellele suurt midagi vastu panna. (Mis sest, et seda kõike on kerge ka teeselda – suurem jagu inimesi ei tule selle pealegi.) Ning sellisele tekstile oleks (formaalsete kriteeriumite korrasolekul muidugi) ohtlik halba hinnet panna isegi siis, kui kadedus ja snobismipõlgus luusse lõikavad, sest kaebduse korral tuleks kõik kohe välja. Lihtsam on minna kergemat teed – nii õpilastel kui ka õpetajatel. Mis sa sealt siis tahad?

    Omajagu aastaid tagasi tegi Ekspress mäletatavasti eksperimendi ning söötis kirjanike hinded tuntud ja hinnatud emakeeleõpetajale ette. Olgu konkreetsete hinnetega kuidas on, ega see Mutil ka säravaim päev olnud, aga tolle austatud pedagoogi õõvastavat kirjanduslikku maitset mäletan ma tänini. Kui tahad kindla peale minna, kirjuta lyyriliselt ja kleepuvalt. Selle vastu ei saa ykski.

    Vasta
  • 11. toivo  |  september 4, 2007, 6:02 e.l.

    ikkagi, mida tähendab mõrd? kas ta on kole? kas ta on kiuslik? nimeliselt paluks?

    Vasta
  • 12. Kati  |  september 4, 2007, 8:10 e.l.

    täh, kõigile.
    palju asjalikke kommentaare on tulnud.

    Nirti,
    ma ka mõtlesin, et ühest küljest tal võib õigus olla, sest tema ju lapsi pidevalt õpetas neid.

    teisest küljest, võib ju olla, et just seetõttu oli ja on ta eriti subjektiivne ehk siis ka õpetaja on inimene ja kui keegi tema tunde just väga püüdlikult ei võta, võib see ikka turri ajada küll.

    mulle vist kõige enam käiski maksa pihta see, et ta oli mitte lihtsalt kurb, et oivikul läks sitasti vaid kuidagi nagu tige, et teisel laisemal poisil läks korraga hästi.

    oop,
    eks ta ole jah. ma ka eriti sedasorti lüürikat lüpsta ei osanud. küll tegin igasugu sigadusi, stiilis kirjutame pioneerilaagrist õudusjutu. selle eest, muide, isegi ei ahistatud. aga kui ma ise saaksin praegu kooliaegaset ennast kirjutama õpetada, ai, ma retsiks ja rapiks selle lapse tekste. ausalt.

    toivo,
    ÕS ütleb mõrra kohta labane liiderlik naine. aga nimeliselt? jumaluke, ma ei tea kedagi, keda sina ka kindla peale teaksid, vist.

    helle,
    hea vestlus tohib nats ikka teemast kõrvale ka kalduda. kui teil on siin tore rääkida, siis palun, andke minna 🙂

    Vasta
  • 13. ahaa  |  september 4, 2007, 8:54 e.l.

    ausaltöelda on väga raske midagi öelda neid kirjandeid lugemata.

    teiseks… teades veidi viidatud kirjatüki autorit… võin ma eeldada ükskõik mida. s.t. nimetatud autor ei ole mulle mitte mingisugune autoriteet ja see, et tema hindas ühte nii- ja teist naamoodi, ei tähenda mitte midagi. tema siiski ei ole maailma naba, (kuigi ta pidas ennast selleks juba 20 aastat tagasi), seega ei pruugi tema hinnangud siiski mingit “maailmatõde” ega “üldist hinnangut” kajastada.

    Vasta
  • […] Faust mulle meeldis, aga praegused lillekesed loevad pigem Coelhot. http://www.blogger.com… hajameelne.blogspot.com… noiaelu.wordpress.com… […]

    Vasta
  • 15. Francisca  |  november 9, 2012, 9:02 e.l.

    What’s up to all, for the reason that I am genuinely eager of reading this blog’s post to be
    updated on a regular basis. It contains fastidious information.

    Vasta
  • 16. Niamh  |  detsember 30, 2012, 3:49 e.l.

    What’s up friends, its impressive post about educationand entirely explained, keep it up all the time.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: