Nostalgilist HUI-juttu.

Eh! See jutt siin ajab ju suisa natuke nostalgiliseks. Sest eks minagi olnud vaiksel viisil ses HUI-ks lühenevas postiloendis.  Kusjuures, mida rohkem ma tema hiilgeaegadele mõtlen, seda enam mulle tundub, et see oli tegelikult väga hea asi.  

Siis me virisesime küll, et üks igavene jutuklubi ja midagi konkreetset ei toimu jne, jne. Nüüd ütleksin ma pigem, et teinekord on sõna sama hea asi kui tegu. Vahest võib olla vajalikumgi.

 Hea Uus Ilm sai hakkama sellega, et lõi mõtteruumi, kus inimesed said mingitel teemadel (mis toona ei olnud veel üldse igas naistekas ja laupäevases lehesabas) rääkida. Ja see lõi ruumi, kus mingid inimesed üldse tuttavaks said. Järelikult lõi ka võimaluse edaspidi midagi koos teha.  

Ma usun, et päris kindlasti on Hea Uus Ilm aidanud kaasa märkimisväärse hulga üsna hea keskkonnaajakirjanduse sünnile, võimalik et suures osas selle žanri juurdumisele Eestis. 

Omaette põnev oleks veel uurida, kui paljud praegustest parteirohelistest nimelt sealtkaudu lähemalt tuttavaks said. Mul on kuri kõhutunne, et mingi osa kontakte võis küll HUI-st alata. Ja, ehkki see erakond mulle praeguseks üpris väga vähe meeldib, on ta siiski üks märk poliitmaastikul juures ja mitmekesisus on ju ikka hea. 

Nõnda ei saa mitte öelda, et Hea Uus Ilm, mis siis, et jutuklubi, oleks päris tühja lõhverdanud.  

Mis 8. maisse puutub, siis ehkki ta on tõesti konkreetsem ja kompaktsem, tundub mulle, et teatav heauusilmastumine on sealgi paratamatu ja isegi kasulik. Mõnedest asjadest tulebki kõigepealt pikalt rääkida, rääkida enne, kui midagi teab mis konkreetset teha saab, ja ma märkan rõõmuga, et jututeemad lähevad seal aina huvitavamaks.