Antidepressandid – head, halvad, hädavajalikud?
september 5, 2007 at 2:07 p.l. 38 kommentaari
“Oleks mulle lapsepõlves antidepressante kirjutatud, oleksin ma praegu palju õnnelikum inimene,” tunnistas kord mu sõbratar, krooniline ärevushäire käes kannataja.
See meenus mulle, kui lugesin eelmise sissekande sabast Marta kommentaari, kuidas lapsed, OK verinoored rahusteid ja muud kama söövad. Ma tahtsin esimese pauguga vastata, tegelikult vastasingi, et kole lugu. Et minagi sest massilisest tabletisöömisest kuulnud ja et mu meelest mõni perearst ravib tabletiga puberteeti vms.
Siis jäin mõtlema, et kust mina tean. Äkki on mu sõbrataril õigus. Äkki ongi noori ja lapsi, kelle elu õige rohukuur võib päästa või vähemalt palju õnnelikumaks teha. Minu enese kogemus antidepressandisöödikuna pärineb ikkagi juba täiskasvanueast. Ja on kuidagi vastuoluline.
Ühest küljest, jah, neist oli kasu. Ma sain tagasi oma une ja mingi enamvähem normaalse jõuraasu, st ei tundnuki end pidevalt surmväsinuna, kes tõesti hingata ka ei jõua.
Teisest küljest see ei hoidnud mind tuhkagi järgmise ja veel hullema masenduslaksu eest mõned aastad hiljem. Siis ma igatahes leidsin, et ei taha arsti ja tabletti, taha psühholoogi ja selgeks mõelda, miks nii läheb. See mõtlemisevariant (ptüi-ptüi-ptüi!) aitab vist siiani. Vähemalt mulle endale tundub, et ma haldan ennast, oma elu ja seisundeid üsna hästi. Ja mudamasendus ei ole enam sellisel kujul kordagi tulnud.
Kolmandast küljest, kui ma tol esimesel juhul, päris unetu ja kurnatuna, oleks püüdnud ainult oma ajukesega tööd teha ja kangekaelselt igasugu keemiast keeldnud, vahest oleks siis kurnatusest surnud, enne kui mu püüdlik asjade selgeksmõtlemine oleks mind kuhugi viinud.
Igatahes alati, kui sattun vaidlustele teemal kas võtta depreka vastu tablette või mitte, tahaks mina oma kogemusest lähtuvalt öelda, et võtke, kui vaja, aga see ei lahenda kõike. Et ükskord ikkagi peab põhjustega ka tegelema.
Selle peale ütleb laga oo alguses tsiteeritud sõbaratar, et tal on igasugu rääkimisest ja oma tunnetes sorimisest ammuks villand. Ta tahab normaalselt elada ka. Natukenegi. Ja seda tablett just võimaldab.
Ja ega ma julge vaielda. Sest me olemegi erinevad inimesed ju. Ma ei ela tema peas ega tunne tema tundeid.
Aga kui sama sõbratar ütleb, et annaks ehk lapsele, kes parasjagu koolistressis, ka Xanaxit, jookseb mul kahtlusejutt üle selja. Et kas ikka peab? Laps on ju veel kujunev, tema mõttemallid alles vormuvad. Äkki teeks tööd selle nimel, et need eluterved saaks? Ehk poleks siis rohtu vaja?
Ega me ei kasvata lastele peoga tablette andes põlvkonda, kes kõik oma mured lühiajalisse leevendusse matab, kuid nendest üle või nedega hakkama saada tegelikult ei suudagi? Põlvkonda, kes ei mõtle ega räägi midagi selgeks, vaid pistab lihtsalt käe tabletipurki. Ja sel juhul, kas ja millal on ses purgis meie Hea Uue Ilma moodne soma?
Ei tea. Kas keegi teab?
NB! Ma ei ole arst ega nõustaja, see siin on minu väga subjektiivne mõtisklus. Ärge seda jumala pärast mingi tõsise nõuandena võtke, palun.
Lisaks: Pildi pätsasin ravimitootjate tagant. Ja seoses sellega jäin (et nats paranoiat ka oleks) mõtlema, kas ja kui palju on laienev antidepressantide võtmine ka nendesinaste puhta müügitöö tulemus?
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.
38 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
notsu | september 5, 2007, 2:25 p.l.
Üks kole jutt, mida paar antideprekotte võtnud tuttavat on rääkinud, on selline, et nad tekitavad sõltuvust… seda füüsilist :(. Selles suhtes on laste peal proovida väga riskantne, nagu ka muid psüühikale mõjuvaid aineid.
Ka nt alkohol võib küll mulle psüühikat turgutavalt mõjuda, aga lapse peal ikkagi ei prooviks.
2.
marta | september 5, 2007, 2:33 p.l.
Kati, ma arvan, et kui laps on haige ja arst kirjutab lapsele rohtu, siis tuleb kindlasti lapsele seda rohtu anda… no eeldusel, et arst on ikka usaldusväärne jne… kas nüüd arst kohe Xanaxit kirjutab – selles ma kahtlen küll tugevalt, aga ma ei tea täpselt…
ma tegelt rääkisin hoopis millestki muust… ma räägin hiljem enda juures üle…
3.
Kati | september 5, 2007, 2:41 p.l.
notsu,
ma füsioloogilist sõltuvust väga ei usu. küll aga moraalset. noh, et hakkadki arvama, et ilma ei saa elada.
marta,
sel konkreetsel juhtumil ei kirjutanud arst midagi, see käis nii, et annaks korraks oma rohtu.
ja ma sina aru küll, et see oli sinu kommis üks väike kõrvalteema. minuga lihtsalt haakis see koht praegu. aga räägi ikka muu jutt enda juures lahti, see oleks huvitav.
4.
Ramloff | september 5, 2007, 3:43 p.l.
Esiteks.
AD’d ja Xanax on mu meelest eri case.
Teiseks
Mina pole AD’dest füüsilist sõltuvust täheldanud, pigem pidin endale pidevalt meelde tuletama, et rohuvõtmist ära ei unustaks, sest kuuekuune AD’de kuur mõjub aegamööda ja üsna märkamatult
Kolmandaks ja ehk on just see kõige olulisem
Efektiivsem psühhoteraapia, mis sobiks siis kui inimese probleemid on sügavast alateadvusest tulenevad, on kuradima kallis ja täielik paranemine võib tähendada viie või kuuekohalist summat. Selge, et eesti oludes eelistataksegi AD’sid, mille puhul saab hakkama enam-vähem tuhande-paariga.
Efektiivne psühhiaatria on rikaste riikide luksus. Nii nagu meil on paljud inimesed rahapuudusest hammastevaba suuga, nii on meil ka palju väljaravimata neuroosidega inimesi, kes aeg-ajalt AD’dega oma neuroosidest lihtsalt puhkavad.
5.
Ramloff | september 5, 2007, 3:44 p.l.
Lastele ma Xanaxit kindlasti ei soovitaks, see on minu meelest jõle ohtlik. AD’sid aga peaks ikkagi välja kirjutama psühhiaater.
6.
Lee | september 5, 2007, 5:58 p.l.
Kati, aga kõhukinnistid? Või -lahtistid? Head, halvad või hädavajalikud?
See antidepressantide ja trankvilisaatorite ja rahustite teema on Sul hästi hea tegelt.
Üks kentsakas seaduspära elust endast: psühhiaatrid, kes kirjutavad välja palju noidsamuseid – ühe- ja teistsuguseid – räägivad intervjuudes ja loengutel hoopis muust. Ettevaatusest räägivad nad. Võõrutusest. Inimene olemise raskusest ja helgusest. Vajadusest oma tunded lõpuni tunda ja neist kogemus saada. Tean ka vastupidist näidet – psühhiaater, kes praktikas kasutab tosinajagu erinevat farmakonivaba meetodit, arutleb rohtude üle alati akadeemilise põhjalikkusega.
Psühhofarmakonid on vajadus kiire lahenduse järele. Vahel kindlasti õigustatud. Vahel kindlasti mitte. Aga KES seda vahet teeb? Arstil on samamoodi õigus olla väsinud ja läbipõlemise piiril ja siis tuileb patsient, kes küsib kiiret lahendust. Ja saab. Sest “ajupesuks” pole arstil aega, jõudu ega tegelikult nõudlustki.
Muide, mis me teeme, kui kurk kibe ja palavik tõuseb? Neid, kes olukorra paari tabletiga “jonksu” suruvad, on vist rohkem, kui neid, kes end mõtlema asutavad, et “huvitav, miks?” ja “huvitav, mis edasi saab?”
Tunnistan ausalt, ma kuulun enamiku hulka. Millest võiks justkui järeldada, et ad-sid ja tv-sid ei tarbi ainult tänu õnnelikule juhusele? Aga ometi on mul ad-de ja tv-de suhtes olnud täiesti ebatäiskasvanulikke soove need mõne tarbiva tuttava käest ära võtta, pisikeseks puruks tampida ja tuulde visata.
Ah, võib-olla olen ma lihtsalt üks kivinenud arusaamadega lubjakas, kes moodsa maailma kiirteele pihta ei saa:).
7.
otsija | september 5, 2007, 6:35 p.l.
Mina põhimõttekindla tabletipõlgurina olen kord elus ära solvanud oma tuttava tohtri, kes heast südamest ja parimat tahtes soovitas mulle antidepressante, kui mul juhtmed kapitaalselt kokku jooksnud olid. Raiusin nagu rauda, et tablett võib ajutiselt muuta inimese suhtumist, kuid ta ei võta ära põhjuseid, st. tablett leevendab vaid tagajärgi. Psühhoteraapia on kallis küll, aga kui ei ole tegu kliinilise depressiooni vaid stressi, leina, läbipõlemise või muude selliste asjadega, siis ei lähe selle peale siiski nii meeletuid summasid, et neid viie või koguni kuuekohalistena kirjutada tuleks. Saab neljakohalisega hakkama küll. Mina vähemalt sain. Ainsagi tabletita. Võtab rohkem aega – tableti pistad põske ja elad jälle, psühholoogi või psühhoterapeudi juures kulutad tund-poolteist ja sedasi mitmeid kordi jutti. Rohkem energiat ilmselt võtab ka – iseendal on vaja mõningasi ponnistusi teha. Samas on alati see oht, et spetsialist ei pruugi sobida (aga kõik tabletid ka ju kõigile ei sobi, siis tuleb asendus otsida).
Olgu täiskasvanutega kuidas on, nad valivad ise, kuidas end aitavad, kui taevas on pähe kukkunud ja häda ajab hulluks. Aga lapsed – ma ei usu, ma lihtsalt ÜLDSE ei usu, et tänapäeval on nii palju kliinilist depressiooni põdevaid lapsi ja noori, et peab massiliselt neile rahusteid ja ad’d välja kirjutama. Selle asemel võiks üle vaadata lapse päevaplaani – kas see on talle üldse jõukohane või on tal kohustusi nii palju, et ainult nõutakse-nõutakse-nõutakse… Kuulge, me kõik läheks lõpuks katki, kui meilt kogu aeg ülejõu asju nõutaks! Siis võiks lapsevanem lapsega lihtsalt rääkida, et aru saada, millised mured teda vaevavad. Miks on mul tunne, et paljud lapsevanemad ei tea oma laste muredest muhvigi. Omalgi muresid ülepea, onju, jaksa siis veel lapse omi kuulata ja kaasa mõelda!!! Ma ei süüdista, ausõna. Ma lihtsalt tean, et kui mina olin panges, siis mu lapsed, need, kes peaksid olema kõige armsamad ja kõige tähtsamad siin ilmas, ärritasid mind oma olemasoluga. Kuigi ma püüdlikult seda varjata püüdsin. Aga ma ei kuulnud tegelikult, mida nad mulle rääkisid!!! No ja kui ise ei jaksa, siis peaks olema vähemalt keegi teine lapsel, kes jaksab ja vajadusel nõu anda oskab või lohutada või julgustada. Siis pole tabletti vajagi. Igatahes on see järjest noorematele rahustite ja antidepressantide väljakirjutamine tõsine märk sellest, et kogu meie ühiskonnas on midagi väga nihkes.
8.
otsija | september 5, 2007, 6:43 p.l.
KEegi siin eespool ütles, et kui arst ikka rohu välja kirjutab, siis järelikult tuleb võtta. Seepeale meenus mulle üks mu lastest, kes väiksena sagedasti külmetushaigusi põdes. Igakord kirjutas arst antibiotsi. Kuni tuli meile uus arst, soovitas loodusravi ja ujumist ja igasugused külmetushaigused olid peagi unustatud aastateks. Ja siis kui lapsega esimest korda hambaarsti juurde minna tuli, küsis arst, kas laps on rahhiiti põdenud. Ei olnud. Seepeale küsis ta, kas ta on siis ehk sageli haige olnud ja antibiotse söönud, et millalgi oli ju see aeg, kus neid iga väiksema asja peale välja kirjutati. Selle peale pidin jaatavalt vastama. Ja mu laps sai diagnoosi: hammastel ravimikahjustus.
Kas ei ole antidepressantidega praegu sama lugu nagu tookord antibiootikumidega? Arst kirjutab, korralik ja hoolas lapsevanem söödab lapsele sisse… aastate pärast tuleb diagnoos: ravimikahjustus… Andku jumal, et see kahjustus siis ajus ei asuks!
9.
notsu | september 5, 2007, 6:53 p.l.
Kui ma väike olin, siis kirjutas arst mulle kah iga nohu peale antibiotsi. Hiljem on bioloogid rääkinud, et antibiootikumil on mõtet ainult siis, kui enne on tehtud katsed, kas sellele bakterile see rohi üldse mõikab (rääkimata sellest, et viiruse vastu niikuinii ei aita). Ja isegi praegu peab sageli tükk aega käte ja jalgadega vehkima, enne kui arst on nõus midagi muud välja pakkuma.
Aga antidepressantidest olen kuulnud, et keegi pidi pärast ADkuuri sõltuvust kanepiga ravima… mis õnneks ise sõltuvust ei tekitanud. Edaspidi alustanud ta kohe kanepist.
10.
Kats | september 5, 2007, 8:09 p.l.
Jah, ma minul antibiootikumid “tänu” lapsepõlves saadud pidevatele antibiootikumikuuridele ei mõju ka – pikaajalisest kühast ravis vaid kevad, antibiotsid olid kui hane selga vesi. Kummalisel kombel ainus rohi, mis tookord mõjus oli miskit sorti rahusti (et rahustab ärritunud kurku või nii) aga terveks ei teinud seegi, sest mõju kestis täpi pealt tarvitamise aja.
11.
Karikate Emand | september 6, 2007, 6:01 e.l.
See on tõesti keeruline küsimus…
AD’de väljakirjutamise teeb veel keerulisemaks see, et inimene ei pruugi tahtagi ilmekalt ja pikalt arstile kirjeldada, kuidas see tema masendus ikkagi väljendub. Tuleb konkreetselt küsida, et mitu liitrit pisaraid päevas :), ja mitu tundi und öösel ja mitmel hommikul nädalas inimene tõustes vajub mokk elamise õudusest töllakil põrandale maha, selle asemel, et pesema minna.
Võibolla on antidepressandid vajalikud siis, kui organismus üles hakkab ütlema. Füüsilise enesetunde teevad need sageli ikka oluliselt tõhusamaks. Elu mõtet need muidugi ei anna, selge see. Aga inimene jääb vähemalt ellu, et seda otsida.
12.
Liis | september 6, 2007, 6:16 e.l.
Mnjah – Treffneris oli vahepeal kooliarst, kes päris kõigilt “Kas oled väsinud?” ja soovitas õnneks siiski looduslikke naistepunakapsleid. Äkki oli müügiagent?
13.
Oudekki | september 6, 2007, 7:19 e.l.
Olen nõus Karikate Emandaga, olen ka ise mõelnud, et…
Mõnikord on inimene füüsiliselt lihtsalt nii otsas omadega, et ta ei suuda mõelda. Ta ei suuda mingi psühhoteraapiaga tegeleda, sest ta ei jõua, ta on õnnetu, ta on väsinud.
Sellel puhul AD-d aitavad. Nad toovad inimese situatsiooni, kus ta on võimeline psühholoogiga rääkima, ise mõtlema ja midagi muutma. AD-d ei tee iseenesest midagi paremaks, aga nad viivad su aju situatsiooni, kus sa saad seda kasutada – selleks, et muuta neid asjaolusid, mis sind masendusse on viinud.
Teiste psühhofarmakonidega on keerulisem, aga point on ikka sama: anda võimalus ise oma elu kontrollida, kui füsioloogia alt veab. Aga kui sa siis ka ei kontrolli, siis tablett ka midagi ei tee.
14.
Oudekki | september 6, 2007, 7:20 e.l.
Ah jaa, tuli meelde see paralleel, et kui on kohutav peavalu, siis inimesed ju ikka võtavad valuvaigistit, et normaalselt toimida. AD-d on samasugused valuvaigistid, mis ei ravi, aga päästavad sind akuutsest kannatusest.
15.
ahaa | september 6, 2007, 8:03 e.l.
paljud arstid kirjutavad kergekäeliselt ravimeid välja küll, eriti antibiootikume, see pole mingi uudis. samas osadel juhtudel on neid siiski tarvis. vahet kindlaks teha ei pruugi alati inimene ise osata.
mul on näiteid nii positiivseid kui ka negatiivseid, seega näidetega ei tõesta suurt midagi. õnneks arst, keda ise vajadusel külastan, ei ole tabletomaan ega ravi mitte tagajärge, vaid põhjust ehk inimest (ja reeglina soovitab ta kurnatuse puhul mitte tablette, vaid puhkamist). aga siiski on ravimeid vahel tarvis.
aga lisaks tablettidele – mde, nii kummaline ja triviaalne, kui see ka tundub, aitab ajukeemiat mõjutada (ja päris tõhusalt) toitumine. ma tegin paar aastat tagasi selle oma veenivere põhjal tehtava testi, kust selgub, millised toiduained sobivad ja millised tekitavad organismis kaitseseisundi (antikehad). kui ma siis viitsisin selle järgi toituda, oli vahe üsna märgatav. just väsimuse-energia skaalal. nii et tegelikult on ka ayurveda see osa, mis tegeleb toitumisega, vägagi põhjendatud 🙂
16.
Kati | september 6, 2007, 8:08 e.l.
seda ma arvan isegi, et kriisis, kus organism enesega enam toime ei tule, on see kraam suht hädavajlik.
aga Lee küsimus kõhukinnistitest oli väga hea, sest hakkaisn mõtlema, et ega neidki ei saa võtta lõputult. kui kõht ikka krooniliselt kinni või lahti, peab sealgi hakkama kord põhjuseid ravima. mis ntx võib tähendada ka muutusi harjumustes jne.
tegelikult, kui ma nüüd järele mõtlen, polegi ehk asi niivõrd selles, et ADid võetakse-kirjutatakse. pigem selles, et kui kriis möödas, siis jääb korralik ravi ära. sest perearst ei oska, ei peagi oskama. Ja psühhiaater, kui ka oskab, ei sa, sest haigekassa ei maksa talle mitte selle töö eest.
korralik teraapia mujal on aga kas kallis, nagu ütleb Ramloff, või, mis minu meelest hullem, sellest suurt ei teatagi.
sest tegelikult on küll nõustajaid, kes tunnistavad ka järelamaksu ntx. mina ise, muide, olen oma kõige adekvaatsema nõustamise saanud üldse jumalast tasuta.
17.
otsija | september 6, 2007, 8:08 e.l.
Absoluutselt nõus eelkirjutajatega selles osas, et ad võib aidata sümptomeid leevendada.
Küsimus minu jaoks on siiski selles, kas massiliselt koolilapsi on äkki langenud nii sügavale masendusse, et seda tuleb ad-ga ravida või on tegu siiski koolistressiga, mille puhul oleks mõttekam tegeleda põhjuste, mitte tagajärgedega.
Ja ma ei räägi siinkohal noortest inimestest, kel on diagnoositud kliiniline haigus nimega depressioon, vaid täiesti harilikest teismelistest (ja vahel noorematestki).
Või kui peavalu ja peavalutablettidega võrrelda, siis mulle näib, et asi hakkab sarnanema situatsioonile, kus peavalu põhjuseks on silmanägemise nõrgenemine, aga selle asemel, et prille kasutada, süüakse kamaluga peavalutablette.
Või kui hambavaluga lähed hambaarsti juurde, aga arst selle asemel, et parandada auk hambas, täita juurekanalid vms, kirjutab välja valuvaigistid.
18.
Oudekki | september 6, 2007, 9:58 e.l.
Otsija – väga hea võrdlus 🙂
19.
libarott | september 6, 2007, 1:52 p.l.
Ma olen kah selle AD-kuuri patukese ära teinud ja füsioloogilisest sõltuvusest niipalju, et tabletivõtmise lõpetamise järel kannatasin mitu päeva tugeva pearingluse käes. Konkreetne võõrutusnäht, ühesõnaga.
20.
mandariinip2ike | september 6, 2007, 2:05 p.l.
Mina ei saa nüüd hetkel aru sellest, kust kõik võtavad, et psühhoteraapia nii väga kallis on?
Okei, võib-olla on ka, aga mulle tehti seda enam-vähem sunniviisiliselt, st viidi mind vastu minu tahtmist haiglasse, kuna ma ei saanud enam ( nii vaimselt kui füüsiliselt) hakkama, määrati ka ad-d ning rahustid, et ma ikka magada ka saaks, ja siis saadeti psühholoogi juurde. Ja sel puhul oli psühholoog täiesti tasuta, samuti ka haiglas olek.
Või ei olnud see, mida ma sain, siis õige ravi?
21.
Kati | september 6, 2007, 2:56 p.l.
mandariinip2ike,
aga kui sa ei sattu haiglasse? või kui sul oleks pärast pikemat teraapiat vaja?
see läheb keskmiselt maksma 300 krooni nõustamiskord. ja kui sa käid seal vähemalt kord nädalas, teeb see ümmarguselt tuhat krooni kuus.
pool aastat kokku umbes 6000 krooni siis. pole küll väga suur raha mõnedele, aga mõnedele on ikka ka.
jah, saab siis ka tasuta, aga ma ei tea, kas nii tegelikult ka ametlikult tohib, ntx seal, kust mina abi sain. seega ma siin valjult seda varianti välja ei hõikaks.
pealegi, oleks ju parem, kui nõustamise saaks enne kui haiglasse minek tuleb. ehk siis pääseks hoopis nii mõnigi haiglast.
22.
Ramloff | september 6, 2007, 3:06 p.l.
Psühholoog ei ole kallis. Aga tavaline psühholoog, kes inimest kuulab ja vahel ka küsimustega suunab, aitab minu meelest eelkõige nende probleemide lahendamisel, mis on tekkinud kas igapäevaelu käigus või mis on teadvuses või teadvusele üsna lähedastes alateadvuse kihtides. Ma olen käinud kahe psühholoogi juures ja kindlasti need aitasid saavutada sellist pindmist rahu ja tasakaalu, ent sügavate endalegi vaid osaliselt teadvustunud komplekside ja valudeni nende abi lihtsalt ei ulatunud.
Kui tegu on mingite sügavate lapsepõlvetraumadega või pikaaegsete alateadvusesse ladestunud probleemidega, peavad lahendusteed olema keerulisemad. Ja need tehnikad on juba üsna kallid. Kui ma õieti mäletan siis näiteks psühhodraama nädalavahetus maksab minu mäletamist mööda 1500 ja neid nädalavahetusi on vaja läbida rohkem kui 1-2. Gestaltterapeudi seansi hinda ma ei tea.
Mis kindlasti poleks eriti kallis, aga mille olemasolust ma Eestis pole eriti kuulnud on grupiteraapia, kus samasuguse hädaga inimesed juhendaja vahendusel ka ise üksteist aitavad – ehk on siin tegu ka eestlaste kinnisusega.
Ja veel omaette teema on see, et igasugused vähemusgrupid vajavad tegelikult üldse eripsühholooge, kes tunneks just selle grupi inimeste üldist tausta ja oleks seetõttu ka oma töös efektiivsem.
Arenguruumi tundub olevat tohutult.
23.
analyytik | september 6, 2007, 10:15 p.l.
22. Ramloff | September 6, 2007 at 3:06 pm
“Kui ma õieti mäletan siis näiteks psühhodraama nädalavahetus maksab minu mäletamist mööda 1500 ja neid nädalavahetusi on vaja läbida rohkem kui 1-2. Gestaltterapeudi seansi hinda ma ei tea.
…
Mis kindlasti poleks eriti kallis, aga mille olemasolust ma Eestis pole eriti kuulnud on grupiteraapia…”
Oot-oot?
Kas näiteks gestalt pole sageli just grupi värk. Ja psühhodraama on seda niikuinii. No enamasti vist. Ja eks teisedki tee neid rühmasid – analüütiline rühm, või umbes nii. Kui palju neid just on, eks see on muidugi iseküsimus.
Nii et lause “Arenguruumi tundub olevat tohutult” on kindalsti omal kohal.
Aga jah. eks selle rahaga on nüüd niivõrd kuivõrd. Kui üldse raha pole, siis muidugi. A kui inimene teenib ca keskmist või nii. Siis – nojah, kas 1000-2000 kuus – kuidas seda nüüd hinnata. Kas palju või vähe.
Eks probleem ole ka selles, et teraapia ei garanteeri ju tulemust. Kui garanteeriks, siis poleks ju ca 50-100 tuhhi kah probleem mitme aasta peale. Et muidugi kui on keskmine palk näiteks. No ja lihtsalt rääkimise peale 300 välja lasta iga kord – eks see ole harjumatu, selge see.
Niisugusel juhul oleks ehk mõttekas võtta näiteks mingi 3000 ja vaadata seda ja öelda endale, et nüüd mul seda raha lihtsalt ei ole. Kõik. Pole ja kogu lugu. Ja siis käia 10 korda. Ja siis mõelda uuesti, et kas jätkata või mitte. 10 korda on suht optimaalne, siis saab juba aru, kas hakkab looma või mitte. Vintsketele eskapistidele muidugi niisugune meetod ei sobi, a mõnele ehk sobib.
***
Aga jah. Vot kui keegi ikka huvi tunneb, siis võiks lugeda näiteks Olavi Noroneni. Hoolimata sellest, mis riiulis tema raamatud Eesti raamatupoodides või raamatukogudes ka ei oleks, need ei ole mingid nn. eneseabiraamatud. Tegemist on ikka üsna vinge professionaaliga (kuigi formaalselt amatööriga, seda küll 🙂 ). Ja nii palju kui mina teemaga kokku olen puutunud – ikka olen küll pisut – niipalju võin ma küll öelda, et ega ta igasugu Ameerika kuulsustele nüüd alla küll kuidagi ei jää.
Juu-jah. Eks raamatud ole paksud muidugi, aga … vot ega päris muidu need teadmised nüüd kätte kah ei tule.
24.
Eckhart Tolle | september 7, 2007, 7:16 e.l.
“Teine võimalus, mille sa saad, on see, et kui sa ei suuda leppida välisega, lepi sellega, mis on su sees! Kui sa ei suuda leppida väliste tingimustega, lepi sisemise olukorraga! See tähendab, ära võitle valuga! Lase valul olla! Alistu murele, leinale, meeleheitele, üksindusele või ükskõik missugusele oma valu vormile! Vaatle seda ilma hinnanguid andmata! Võta ta omaks ja vaata, kuidas sisemisest valust saab sügav sisemine rahu! See on sinu ristilöömine. Las sest saab sinu ülestõusmine ja maa peale tulemine!”
SIIN JA PRAEGU: KOHALOLEKU JÕUD
25.
ahaa | september 7, 2007, 8:00 e.l.
kusjuures seda olen ma ka ise tähele pannud (ilma tolle raamatut lugemata), et kui lepid oma “sisemise olukorraga” ja loobud võitlemast või paaniliselt põgenemast, muutub see talutavaks ja hakkab vaibuma. alati see ilmselt ei aita, aga kohati hoiame me oma “deemoneid” ise elus sellega, et me pidevalt nendega kas võitleme või nende eest põgeneme – ja nii nad meie elu määravadki.
teatud mõttes on sellest hästi kirjutatud ursula le guini meremaa võluri sarjas (ma ei mäleta enam, millises raamatus konkreetselt, kuid selles, kus ged oma varju eest põgenes, lastes sel kogu oma elu suunata ja määrata).
samas on seda kõike palju lihtsam öelda kui teha….
26.
otsija | september 7, 2007, 9:02 e.l.
Vahel istud selles valus või leinas aastaid, enne kui sellest tasapisi meelerahu saab. Ja ka siis võib see meelerahu olla nii habras, et esimesest tuulehoost ohtlikult kõikuma lööb või kokku variseb. Ja siis on jälle mitu aastat valule alistumist. Ei tea, kas inimese elu peaks ikka olema pidevalt ristil rippumine.
Mis rahasse puutub, siis mina raha ei lugenud, kui abi otsima läksin. Kui vaja, siis laenasin kuskilt juurde ja maksin pärast tagasi. Peaasi, et mustast august kuidagi välja saada. Ma ei tea, mis tulemus oleks olnud siis, kui ma oleksin valinud antidepressandid psühholoogi asemel. Võibiolla neelaksin neid siiani. Aga võibolla mitte. Võibolla oleksin samamoodi august välja roninud, aga võibolla viskleksin seal senimaani, et nii kui tablet võtmata, on jälle nägu panges ja surm suus. Oleks, et mõlemad variandid ära proovitud, saaksin objektiivsemalt sõna võtta mõlema poolt või vastu. Kuid siiski ütleb mu sisetunne, et teraapia mõju on pikem ja põhjapanevam, tablet võtab maha vaid akuutsed nähud.
27.
ahaa | september 7, 2007, 11:12 e.l.
ma ei mõelnud valu aktsepteerimise all seal istumist ja “mõnulemist” v alistumist.
28.
otsija | september 7, 2007, 11:22 e.l.
Mina ka mitte. 🙂
29.
Saame kõik nagu Peep Vain? « Ramloffi teine kodu | september 10, 2007, 8:47 e.l.
[…] kõik nagu Peep Vain? Filed under: Mõtisklused — Ramloff @ 10:39 am Kati kirjutis antidepressantidest ja selle järjed on hulga mõtteid tekitanud. Põhiliselt ikka sellel […]
30.
Anti Teraväe | september 11, 2007, 6:13 e.l.
Kati siin eespool mainis et keemia on vajalik siis kui organism enesega enam toime ei tule.
Organism tuleb enesega ALTI toime. Inimene on see, kes selle toimeaine ära blokeerib ning lahendust väljastpoolt otsib.
Selle asemel, et mõistatada kas tablett on hea või halb… võiks parem mõtiskleda selle üle, miks tekivad üldse sellised olukorrad, kus tabletivõtmist kaaluma hakatakse. Mis on need depressioonide allikad…
31.
kahnõiake | september 11, 2007, 6:26 e.l.
Endal pole vaja läinud, kuid lapsele pidin andma, sest valikuid eriti polnud. Loomulikult tuli ka kõiki teisi spetsialiste ja hingearste külastada, kohe virnade viisi. Kõike komplitseerib veel ka puberteet.
Igal arstil on jälle oma metoodika ja oma arvamus diagnoosist. Aga midagi peab ju nagu tegema, eriti kui keskendumisvõime kaob, kooli ei jaksa minna ja räägitakse, et elu on vangla. Ja seda juba 14 aastaselt. Ilu head sõbrad ja toredad peikadki, kõik nagu olemas…:)
Minu nõidused siin enam ei aita!
32.
Kati | september 11, 2007, 7:16 e.l.
vaata, Anti, ALATI ei tule toime.
ta võib olla lihtsalt nii ära kurnatud, et ei saa enam välise abita ree peale.
muidugi tuleb siis ka tegelda põhjuste raviga, aga võib juhtuda, et sa ei saa sellega hakkama enne, kui organismi kuidagi paika lükkad.
kui sul on kopsupõletik, siis ka ei hakka tervisesporti tegema , et see üle läheks, vaid sööd aintibiotsi, eksju? aga pärats võiksid ehk küll sporti teha, et kopsud tervema ja organism üldse vastupidava oleks.
minu jaoks isiklikult pole probleem, kas võtta ükskord hädas tabletti, vaid see, kas hakatagi sedasama muret igavetsi ainult tabletiga tõrjuma.
33.
Ramloff | september 11, 2007, 7:39 e.l.
Mnjah, mingid suhteliselt vähetundlikud ja tahumatu energiaga tüübid vist tõesti üldse haigeks ei jäägi, sest psüühiline haigus on tihti sõltuvuses natuuri tundlikkusest. Paraku näitab elu, et sageli jäävad haigeks inimesed selle vähetundliku inimese ümbruskonnas, eriti kui inimene tõmbub endasse ja jätab kõik teised läbitungimatu kivimüüri taha.
Nii et on ka võimalik elada nii, et ise mitte otseselt haigeks jääda, aga põhjustada oma lähedast haigeksjäämist.
34.
Kati | oktoober 5, 2007, 6:16 p.l.
Antidepressandid kui nähtus tegelikult ravivad sellist asja, mis on puhtalt keemiline protsess ja mida “rääkimisega” niisama tagasi ei pööra. Kui ajus on ikka mediaatoried liiga vähe, ja põhjamaalastel ongi neid üldse vähem, siis on vaja neid juurde tekitada, aga rääkimisega need juurde ei teki, olgu sul nii hea psühholoog kui tahes.
Ses mõttes on depressioon puhtakujuline haigus ja samal põhjusel on õigesti diagnoositud depressioon ka täiesti ravitav (kui lähtuda sellest, et depressioon on nähtusena just neuromediaatorite vähesus)
35.
heli | oktoober 6, 2007, 4:33 p.l.
Nojaa, mul on alati selle teema peale tekkinud küsimus, et mis tingib ajukeemias nende va mediaatorite vähesuse, st. kas need vähenevad mingi psühhotrauma järel, pikaajalise stressi järel või on vastupidi, et nendest tingituna tekib ränk stress ja lõpuks depressioon? Või on need kaks asja selles mõttes lahus, et kõigiti korras eluga inimesel võibki lihtsalt olla ajus mediaatoreid vähe ja see ongi depressiooni ainus põhjus?
36.
kaja | oktoober 6, 2007, 9:02 p.l.
vanainimene jagab ka kogemust: kui ma omal ajal ülikoolis depreka käes vaevlesin, õpetas üks kena inimene, Astrid Neeme tema nimi (ei tea, kus ta praegu kyll on, olen talle siiani tänulik), kuidas iseendaga toime tulla. Punktmassaazh oli see üks asi ja teine asi oli jooga võimlemine. mõningad pisikesed harjutused ja punktid iga õhtu. ja kas te usute võin mitte. ka kaal hakkas langema.
olen neid harjutusi ikka aeg ajalt teind, ja aitavad tõesti.
37.
heli | oktoober 6, 2007, 9:44 p.l.
Tõsi, Kaja, ka mina sain kunagi lihtsamatest joogaharjutustest abi. Punktmassaaži ei taibanud proovida.
Äkki seletab see ka seda, miks ma äkki lambist 15 kilo alla võtsin, kuigi seda sugugi plaaninud ei olnud.
38.
Kati | oktoober 7, 2007, 11:21 e.l.
heli,
niipalju kui mina aru olen saanud, vüib olla mõlemit pidi. aga neid, kel depreka põhjus ongi puhtfüsioloogiline, on minu teada vähem , ikui neid, kel ikka psühholoogilised põhjused.
kaja,
ma väga usun seda juttu. mina olen proovinud teatavaid kuulamisele keskendumise ja hingamise harjutusi. ka jube hästi toimivad.